Kas õuelastead suurlinnas on võimalik?
2.
ja 3. detsembril 2014 toimus Tartu õuelastehoiu rajajate MTÜ Lapsed
Õue 5 liikme ja õpetaja õppereis Helsingi loodus- ja õuelasteada. Uikunkoto on alates septembrist 2013 tegutsev waldorfpedagoogikal
põhinev looduslasteaed, milliseid on Susanna Suutarla eestvedamisel
Helsingis viimase 15 aasta jooksul avatud juba 4 ning on väga
populaarsed. Lapsi registreeritakse nendesse hoidudesse alates nende
sündimisest.
Uikunkoto ja Sotkankoto looduslastaedade asutaja Susanna Suutarla vastab MTÜ Lapsed õue liikmete küsimustele. |
Uikunkoto
lastehoid tegutseb erahoiu vormis. Ühe lapse koht maksab kokku 850
€, millest 450 € kannab lapsevanem ning ülejäänud kohalik
omavalitsus. See on isegi Soome mastaapides üsna suur erahoiu hind,
mida iga lapevanem omale ilmselt lubada ei saa. Samas see, milline
vaimne ja kehaline keskkond lastele selles hoius on loodud, on
muinasjutuliselt kaunis, pühendunud ja lapse arengut igati toetav.
Kahe
päeva jooksul said viis tartlast jälgida, kuidas Uikunkoto lastehoid
töötab. Osalesime alates varahommikusest igapäevasest hoiu
õpetajate koosolekust kõikide päeva tegevuste (sh järgmise päeva
supi köögiviljade tükeldamine) kuni laste lahkumiseni kõikide
päevategevuste juures.
Päev
algas õpetajatele umbes 7.30, mil nad saabusid hoidu, tegid mõned
toimetused ning seejärel istuti kuumade teetassidega väiksele
nõupidamisele, kus arutati möödunud päeva juhtumeid, eriolukordi
ning õpetajad häälestusid koos algavale päevale. Etteruttavalt
ütlengi, et selles hoius peetakse esmatähtsaks just õpetajate
vaimset häälestumist oma tööle, vaimse ruumi loomist endas hoius
olevatele lastele jaoks. Pidev vaimne töö iseendaga, et pakkuda
lastele kõige rahulikum, turvalisem ja hoolivam keskkond nendeks
tundideks, mis nad Uikunkotos viibivad. Seetõttu tegelevad õpetajad
pidevalt ka enesearenguga.
Õpetajaid
on meie sealviibitud päevadel Uikunkotos neli – on imetlusväärne, et looduslasteaedade idee
Soome tooja Susanna on lisaks administratiivsele tööle ka ise
igapäevaselt õpetajana hoius tegev, ta matkab koos lastega ning
õpetab vanemale grupile matemaatikat, viib läbi laulu- ja juturinge
jne. Lisaks Susannale oli seal veel 2 noort kasvatajat Iina ja Joona
ning titadega tegeles meile üllatuslikult Viljandist pärit
eestlanna Kätlin, kes seal alates 2014. aasta septembrist töötabki!
Eestlanna Kätlin Liibert on Uikunkoto lasteaias mudilaste rühma kasvataja. |
Lapsed
on jagatud kolme vanusegruppi ning igal kasvatajal on kuni 7 last,
kelle eest tema isiklikult hoolt kannab ja vastutab. Kõige nooremad
lapsed on alates 9 kuu vanused- 3 aastased, kes pedagoogilisi
tegevusi kaasa ei tee, kuid teevad kaasa matka. Neile on abiks
kaksikute vanker ning vankri külge seotud köitest aasakesed,
millest kinni hoides nad suurematega koos matkavad. Kui pisikesed
väga ära väsivad, tõstetakse nad vankrisse jalgu
puhkama-tukastama. Teine vanusegrupp on 3-5 aastased ning kolmas 5-7
aastased eelkoolilapsed, kes õpivad juba tähti ja numbreid. Kokku
on selles hoius kuni 24 last.
Soomes
nagu Eestiski ei ole tavaline, et lastehoius on õpetajaks
meesterahvas. Joona oma tätoveeritud käte ja väga hea kehalise
vormiga sattus lastehoiu õpetajaks just lastele jalgpallitreeninguid
andes. Oli tõeliselt tore näha, kui pühendunud ta lastele oli,
mänguline, tähelepanelik ning side tema ja laste vahel oli soe ja
kindel. Nägin pealt ka kuidas Joona natuke elevile aetud lastega
laua ääres toime tuli – range pilgu ja vaikusega saavutas ta
selle, ei mingit hääletõstmist ega karistamist.
Nädala
kava lastehoius on selline, et esmaspäevast kolmapäevani on
õuepäevad, kus hommik algab õues ning lastele järgi tullakse
samuti õuealale, vahepeal käiakse toas einestamas ja puhkamas.
Neljapäev ja reede algavad samuti õues, ent neil päevadel
veedetakse rohkem aega toas ja tehakse erinevaid tubaseid tegevusi -
tähistatakse sünnipäevi, neljapäeviti maalitakse ja reedeti
küpsetatakse.
Peale
hommikust koosolekut riietusid õpetajad ning liikusid umbes 400
meetri kaugusel asuvale õue mängualale. See kujutas endast ala, mis
oli puitaiaga ümbritsetud ning kus asus üks väike kuuekandiline
palkmajake ning rida vahvaid ise talgukorras koos lastevanemate abiga
meisterdatud mängukohtasid. Joona tegi palkmajakeses tuleasemel
lõkke ning alates kella 8-9ni oli rahulik olemine, kus juba kohale
saabunud lapsed istusid soovi korral lambanahkadega kaetud pinkidel,
vaatasid praksuvat tuld, jõud majast kaasavõetud sooja teed ja sõid
täisteraküpsiseid. Susanna sõnul pakutakse neile hommikuti
enamasti kuivatatud puuvilju ja pähkleid.
Kõiki
hoidu tulevaid lapsevanemaid ja lapsi tervitati kättpidi silma
vaadates. Nii sai ka õpetaja kohe teavet, kuidas laps täna end tunneb ning võttis ta soojalt vanemate hoole alt enda hoole alla. Seejärel tegi lapsevanem märke paberile selle kohta, et
tõi oma lapse ning mis kell kavatseb järgi tulla.
Lapsed
peavad olema ilmastikukindlalt riides. Alati on nõutav siidivilla
kombekas riietuse aluskihina. Puuvillased riided õuelastehoius ei
ole sooja pesuna lubatud. Vihmastel päevadel tõmmatakse kombekate
peale kummiriided. Suurt tähelepanu pööratakse soojadele ja
vettpidavatele kvaliteetsetele jalanõudele, kinnastele, peakatetele.
Kui lapsevanem ei ole oma last ilmastikukohaselt riietanud, on kasvatajal õigus saata nad koju tagasi riideid vahetama. Nõuded riietusele
tehakse lapsevanematele selgeks ka hoiu lepingu sõlmimise eelselt,
mil toimub põhjalik mitmetunnine konsultatsioon lapsevanemaga.
Õpetajad
ise ütlevad, et ei ole halba ilma! Lapsed on eriti õnnelikud ja
õhinas just vihmastel päevadel. Olenemata ilmast jäävad nad alati
oma nädala ja päevakava juurde ning kohandavad siis oma suhtumise
ja riietuse ilmaga kokkusobivaks.
Kella üheksaks olid kõik lapsed kohal ning algas hommikuring, kus iga last
tervitati lauluga nimepidi ning seejärel lauldi ja tantsiti läbi
oma hommikurituaal. Seejärel laulsid õpetajad – on matka-aeg! Ja
rõõmuhõisete saatel jooksid lapsed värava juurde ootele. Kolmel
päeval nädalal olenemata ilmast toimub matk poole kilomeetri
kaugusel asuvasse metsikusse parki. Sinna viib avarate vaadetega
teekene, mis läheb mööda hobusetallidest, põhupallidest,
kraavidest ja jäätunud veelompidest. Igal pool on suurtel lastel
vahva ja tore, väiksed tulevad vaikses tempos Kätliniga järgi.
Matkapäeval lähevad kõikide looduslasteaia rühmade lapsed matkama! |
On
tore näha, et kõik siirdeprotsessid – liikumised ühelt
tegevuselt teisele – toimuvad lauldes ja leelotades – on matka
aeg, matk jätkub, on söögi-aeg jne. Nii on päeval ikka ja jälle
mõnusat lauluüminat kuulda ja see muudab meeleolu helgeks ja
sõbralikuks.
Suuremate
lastega teevad õpetajad teel ka vahvaid mänge, näiteks mäest alla
jooksmise mäng või looma hääli ja käitumist järgi tegemise
laulumäng. Keegi ei igavle, kõik on lastele põnev ja tore. Samas
ei ole kuulda karjumist ega näha tõuklemist, lapsed on vahva
matkasellid.
Õuelasteaia rühm pargis matkal. |
Pargis
on neil üks palkidest lauake ja pingid. Seal toimub vaba mäng.
Kätlin on pisikestega puu all, kolm põnni istuvad lihtsalt
rahulikult tal süles. Joona ja Iina võtavad oma noad ja leiavad
pargist mingi oksarondi, mida nad teineteisest eraldi peno peal maas
istudes nikerdama hakkavad. Nii tekivad kolm õpetajatega staapi,
mille vahel lapsed omale ise tegevust leiavad. Vahepeal potitatakse
soovijaid kaasavõetud ilma põhjata pissipotil, kakahäda korral
pannakse poti põhja kilekott. Kätlin vahetab ka ühe pisikese
mähkmeid sealsamas pargis. Niisked salvrätid ja vahetusmähkmed on
tal sellisteks puhkudeks matkadel kaasas. Kõige vanem vanusegrupp
tegi metsamatkal suurema ringi ning nemad käisid vahepeal eemal
Susannaga matemaatika harjutusi tegemas. Nad tulevad toredasti
marssides ja lauldes meie juurde.
Saab
peagi selgeks, et õpetajatega kõnelemine ei ole selles hoius
lihtne. Neil on põhimõte, et omavahel nad hoiu ajal ei räägi,
kuna see aeg on lastele keskendumiseks. Lapsed tunnevad end seeläbi
olulisena ning täiskasvanute tähelepanu on nende jaoks alati
olemas. Õpetajad palusid mind pidevalt, et ma oma küsimusi
esitaksin ajal, kui lapsed magavad, et mitte lapsi häirida. Seetõttu
püüdsime olla tagasihoidlikud nii küsimuste küsimisel kui nende
tegevusi üles pildistades. Pildistamisel olid ka mitmed piirangud,
kuna kõik lapsevanemad ei olnud andnud luba oma laste
filmimiseks-pildistamiseks.
Ligi
tunnikese veedame seal pargis, lapsed ronivad puude otsas ja mängivad
toredasti looduses, seejärel liigume kodu poole tagasi. Tagasitee
kulgeb üle rohelise niidu natuke otsemat teed mööda. Kätlin ja
titad tulevad ikka vankriga mööda teed järgi.
Tuppa
jõudes pesevad lapsed käed, võtavad riidest lahti ning enne veel
kui lõunasöö algab, viiakse läbi muinasjutu-lauluring. Kõik
laulud lauldakse koos käeliste tegevustega, näidatakse kuidas lumi
sajab, kuidas loomake tudub jne, kuna lapsed õpivad kõige paremini
läbi kehalise kogemuse ja liigutuste.
Titade rühm magab oma lõunaune kaksikute kärus ukse taga suure autotee ääres. |
Matkapäeval oli kaasas ka ühe õpetaja koer, kes lastega väga hea sõber. |
Tuba
on sisustadu puidust ja looduslikest vahenditest materjalidega,
kardinad, kaltsuvaibad - armsalt ja koduselt. Välisukse kõrval on
olemas pesuruum, kus poriseid üleriideid puhastada, pesumasin,
riiete kuivatuskapid, kus laste uneajal niisked õueriided kuivaks
saavad. Titade ja vanemate laste jaoks on eraldi sissepääsud, et
nad üksteisele jalgu ei jääks. On jõuluootusaeg ja tuba on
omameisterdatud vahvate jõulukaunistustega ehitud.
Waldorflasteaiale kohaselt on mänguasjad ise meisterdatud ja looduslikest materjalidest. |
Need on sõimerühma mänguasjad, mis õpetajad on õuematkade käigus pargis ise nikerdanud. |
Toit
on Uikunkoto lasteaias ökoloogiliselt puhas, valmistatakse kohapeal
lasteaia koka poolt, kes hoolitseb ka nõude koristamise eest.
Magustoitu lasteaias ei pakuta, et mitte tekitada tarbetut magusa
söömise harjumust. Magustoidu asemel on alati laual näkileiba ning
mahevõid.
Uikunkoto söögituba. |
Magamiseks
on laste jaoks ehitatud avar looduslikest materjalidest narivoodi
laste magamistoas, kus nad üksteise kõrval pikutavad. Peale
ärkamist pakutakse lastele väike õhtuoote näks ning liigutakse
taas mängualalte, kuhu vanemad järgi saabuvad. Kella neljaks on kõik
lapsed koju viidud.
Mõned
fotod Uikunkoto õuealal. Nagu piltidelt näha, ei ole palju vaja, et laste fantaasia tööle panna ning luua toredaid meisterdamisnurkasid. Uikunkoto mängualal ei ole ühtegi plastmassist erksavärvilist mänguasja. Ometi veetsid lapsed seal tõesti hästi aega ja me ei näinud kedagi igavlemas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar