3. Reisikiri. Reisimuljed Helsingi Uikunkoto looduslasteaiast

...ehk lugu sellest, kuidas 2014. aasta detsembris külastasid MTÜ Lapsed õue liikmed ja õpetajad Helsingis tegutsevat Uikunkoto õuelasteada. Õppereis sai teoks Tartu Linnavalitsuse toetusel. Tekst ja fotod: Liisa Kaasik

Kas õuelastead suurlinnas on võimalik?

2. ja 3. detsembril 2014 toimus Tartu õuelastehoiu rajajate MTÜ Lapsed Õue 5 liikme ja õpetaja õppereis Helsingi loodus- ja õuelasteada. Uikunkoto on alates septembrist 2013 tegutsev waldorfpedagoogikal põhinev looduslasteaed, milliseid on Susanna Suutarla eestvedamisel Helsingis viimase 15 aasta jooksul avatud juba 4 ning on väga populaarsed. Lapsi registreeritakse nendesse hoidudesse alates nende sündimisest.

Uikunkoto ja Sotkankoto looduslastaedade asutaja Susanna Suutarla vastab MTÜ Lapsed õue liikmete küsimustele.

Uikunkoto lastehoid tegutseb erahoiu vormis. Ühe lapse koht maksab kokku 850 €, millest 450 € kannab lapsevanem ning ülejäänud kohalik omavalitsus. See on isegi Soome mastaapides üsna suur erahoiu hind, mida iga lapevanem omale ilmselt lubada ei saa. Samas see, milline vaimne ja kehaline keskkond lastele selles hoius on loodud, on muinasjutuliselt kaunis, pühendunud ja lapse arengut igati toetav.

Kahe päeva jooksul said viis tartlast jälgida, kuidas Uikunkoto lastehoid töötab. Osalesime alates varahommikusest igapäevasest hoiu õpetajate koosolekust kõikide päeva tegevuste (sh järgmise päeva supi köögiviljade tükeldamine) kuni laste lahkumiseni kõikide päevategevuste juures.

Päev algas õpetajatele umbes 7.30, mil nad saabusid hoidu, tegid mõned toimetused ning seejärel istuti kuumade teetassidega väiksele nõupidamisele, kus arutati möödunud päeva juhtumeid, eriolukordi ning õpetajad häälestusid koos algavale päevale. Etteruttavalt ütlengi, et selles hoius peetakse esmatähtsaks just õpetajate vaimset häälestumist oma tööle, vaimse ruumi loomist endas hoius olevatele lastele jaoks. Pidev vaimne töö iseendaga, et pakkuda lastele kõige rahulikum, turvalisem ja hoolivam keskkond nendeks tundideks, mis nad Uikunkotos viibivad. Seetõttu tegelevad õpetajad pidevalt ka enesearenguga.

Õpetajaid on meie sealviibitud päevadel Uikunkotos neli – on imetlusväärne, et looduslasteaedade idee Soome tooja Susanna on lisaks administratiivsele tööle ka ise igapäevaselt õpetajana hoius tegev, ta matkab koos lastega ning õpetab vanemale grupile matemaatikat, viib läbi laulu- ja juturinge jne. Lisaks Susannale oli seal veel 2 noort kasvatajat Iina ja Joona ning titadega tegeles meile üllatuslikult Viljandist pärit eestlanna Kätlin, kes seal alates 2014. aasta septembrist töötabki!

Eestlanna Kätlin Liibert on Uikunkoto lasteaias mudilaste rühma kasvataja.

Lapsed on jagatud kolme vanusegruppi ning igal kasvatajal on kuni 7 last, kelle eest tema isiklikult hoolt kannab ja vastutab. Kõige nooremad lapsed on alates 9 kuu vanused- 3 aastased, kes pedagoogilisi tegevusi kaasa ei tee, kuid teevad kaasa matka. Neile on abiks kaksikute vanker ning vankri külge seotud köitest aasakesed, millest kinni hoides nad suurematega koos matkavad. Kui pisikesed väga ära väsivad, tõstetakse nad vankrisse jalgu puhkama-tukastama. Teine vanusegrupp on 3-5 aastased ning kolmas 5-7 aastased eelkoolilapsed, kes õpivad juba tähti ja numbreid. Kokku on selles hoius kuni 24 last.

Soomes nagu Eestiski ei ole tavaline, et lastehoius on õpetajaks meesterahvas. Joona oma tätoveeritud käte ja väga hea kehalise vormiga sattus lastehoiu õpetajaks just lastele jalgpallitreeninguid andes. Oli tõeliselt tore näha, kui pühendunud ta lastele oli, mänguline, tähelepanelik ning side tema ja laste vahel oli soe ja kindel. Nägin pealt ka kuidas Joona natuke elevile aetud lastega laua ääres toime tuli – range pilgu ja vaikusega saavutas ta selle, ei mingit hääletõstmist ega karistamist.

Nädala kava lastehoius on selline, et esmaspäevast kolmapäevani on õuepäevad, kus hommik algab õues ning lastele järgi tullakse samuti õuealale, vahepeal käiakse toas einestamas ja puhkamas. Neljapäev ja reede algavad samuti õues, ent neil päevadel veedetakse rohkem aega toas ja tehakse erinevaid tubaseid tegevusi - tähistatakse sünnipäevi, neljapäeviti maalitakse ja reedeti küpsetatakse.

Peale hommikust koosolekut riietusid õpetajad ning liikusid umbes 400 meetri kaugusel asuvale õue mängualale. See kujutas endast ala, mis oli puitaiaga ümbritsetud ning kus asus üks väike kuuekandiline palkmajake ning rida vahvaid ise talgukorras koos lastevanemate abiga meisterdatud mängukohtasid. Joona tegi palkmajakeses tuleasemel lõkke ning alates kella 8-9ni oli rahulik olemine, kus juba kohale saabunud lapsed istusid soovi korral lambanahkadega kaetud pinkidel, vaatasid praksuvat tuld, jõud majast kaasavõetud sooja teed ja sõid täisteraküpsiseid. Susanna sõnul pakutakse neile hommikuti enamasti kuivatatud puuvilju ja pähkleid.

Kõiki hoidu tulevaid lapsevanemaid ja lapsi tervitati kättpidi silma vaadates. Nii sai ka õpetaja kohe teavet, kuidas laps täna end tunneb ning võttis ta soojalt vanemate hoole alt enda hoole alla. Seejärel tegi lapsevanem märke paberile selle kohta, et tõi oma lapse ning mis kell kavatseb järgi tulla. 
 

Lapsed peavad olema ilmastikukindlalt riides. Alati on nõutav siidivilla kombekas riietuse aluskihina. Puuvillased riided õuelastehoius ei ole sooja pesuna lubatud. Vihmastel päevadel tõmmatakse kombekate peale kummiriided. Suurt tähelepanu pööratakse soojadele ja vettpidavatele kvaliteetsetele jalanõudele, kinnastele, peakatetele. Kui lapsevanem ei ole oma last ilmastikukohaselt riietanud, on kasvatajal õigus saata nad koju tagasi riideid vahetama. Nõuded riietusele tehakse lapsevanematele selgeks ka hoiu lepingu sõlmimise eelselt, mil toimub põhjalik mitmetunnine konsultatsioon lapsevanemaga.

Õpetajad ise ütlevad, et ei ole halba ilma! Lapsed on eriti õnnelikud ja õhinas just vihmastel päevadel. Olenemata ilmast jäävad nad alati oma nädala ja päevakava juurde ning kohandavad siis oma suhtumise ja riietuse ilmaga kokkusobivaks.

Kella üheksaks olid kõik lapsed kohal ning algas hommikuring, kus iga last tervitati lauluga nimepidi ning seejärel lauldi ja tantsiti läbi oma hommikurituaal. Seejärel laulsid õpetajad – on matka-aeg! Ja rõõmuhõisete saatel jooksid lapsed värava juurde ootele. Kolmel päeval nädalal olenemata ilmast toimub matk poole kilomeetri kaugusel asuvasse metsikusse parki. Sinna viib avarate vaadetega teekene, mis läheb mööda hobusetallidest, põhupallidest, kraavidest ja jäätunud veelompidest. Igal pool on suurtel lastel vahva ja tore, väiksed tulevad vaikses tempos Kätliniga järgi.

Matkapäeval lähevad kõikide looduslasteaia rühmade lapsed matkama!

On tore näha, et kõik siirdeprotsessid – liikumised ühelt tegevuselt teisele – toimuvad lauldes ja leelotades – on matka aeg, matk jätkub, on söögi-aeg jne. Nii on päeval ikka ja jälle mõnusat lauluüminat kuulda ja see muudab meeleolu helgeks ja sõbralikuks.

Suuremate lastega teevad õpetajad teel ka vahvaid mänge, näiteks mäest alla jooksmise mäng või looma hääli ja käitumist järgi tegemise laulumäng. Keegi ei igavle, kõik on lastele põnev ja tore. Samas ei ole kuulda karjumist ega näha tõuklemist, lapsed on vahva matkasellid.

Õuelasteaia rühm pargis matkal.

Pargis on neil üks palkidest lauake ja pingid. Seal toimub vaba mäng. Kätlin on pisikestega puu all, kolm põnni istuvad lihtsalt rahulikult tal süles. Joona ja Iina võtavad oma noad ja leiavad pargist mingi oksarondi, mida nad teineteisest eraldi peno peal maas istudes nikerdama hakkavad. Nii tekivad kolm õpetajatega staapi, mille vahel lapsed omale ise tegevust leiavad. Vahepeal potitatakse soovijaid kaasavõetud ilma põhjata pissipotil, kakahäda korral pannakse poti põhja kilekott. Kätlin vahetab ka ühe pisikese mähkmeid sealsamas pargis. Niisked salvrätid ja vahetusmähkmed on tal sellisteks puhkudeks matkadel kaasas. Kõige vanem vanusegrupp tegi metsamatkal suurema ringi ning nemad käisid vahepeal eemal Susannaga matemaatika harjutusi tegemas. Nad tulevad toredasti marssides ja lauldes meie juurde.

Saab peagi selgeks, et õpetajatega kõnelemine ei ole selles hoius lihtne. Neil on põhimõte, et omavahel nad hoiu ajal ei räägi, kuna see aeg on lastele keskendumiseks. Lapsed tunnevad end seeläbi olulisena ning täiskasvanute tähelepanu on nende jaoks alati olemas. Õpetajad palusid mind pidevalt, et ma oma küsimusi esitaksin ajal, kui lapsed magavad, et mitte lapsi häirida. Seetõttu püüdsime olla tagasihoidlikud nii küsimuste küsimisel kui nende tegevusi üles pildistades. Pildistamisel olid ka mitmed piirangud, kuna kõik lapsevanemad ei olnud andnud luba oma laste filmimiseks-pildistamiseks.

Ligi tunnikese veedame seal pargis, lapsed ronivad puude otsas ja mängivad toredasti looduses, seejärel liigume kodu poole tagasi. Tagasitee kulgeb üle rohelise niidu natuke otsemat teed mööda. Kätlin ja titad tulevad ikka vankriga mööda teed järgi.

Tuppa jõudes pesevad lapsed käed, võtavad riidest lahti ning enne veel kui lõunasöö algab, viiakse läbi muinasjutu-lauluring. Kõik laulud lauldakse koos käeliste tegevustega, näidatakse kuidas lumi sajab, kuidas loomake tudub jne, kuna lapsed õpivad kõige paremini läbi kehalise kogemuse ja liigutuste.

Titade rühm magab oma lõunaune kaksikute kärus ukse taga suure autotee ääres.

 

Matkapäeval oli kaasas ka ühe õpetaja koer, kes lastega väga hea sõber.

Riiete kuivatuskapis saavad niisked kombekad lõunaune ajal kuivaks.

Tuba on sisustadu puidust ja looduslikest vahenditest materjalidega, kardinad, kaltsuvaibad - armsalt ja koduselt. Välisukse kõrval on olemas pesuruum, kus poriseid üleriideid puhastada, pesumasin, riiete kuivatuskapid, kus laste uneajal niisked õueriided kuivaks saavad. Titade ja vanemate laste jaoks on eraldi sissepääsud, et nad üksteisele jalgu ei jääks. On jõuluootusaeg ja tuba on omameisterdatud vahvate jõulukaunistustega ehitud.

Waldorflasteaiale kohaselt on mänguasjad ise meisterdatud ja looduslikest materjalidest.

Need on sõimerühma mänguasjad, mis õpetajad on õuematkade käigus pargis ise nikerdanud.

Toit on Uikunkoto lasteaias ökoloogiliselt puhas, valmistatakse kohapeal lasteaia koka poolt, kes hoolitseb ka nõude koristamise eest. Magustoitu lasteaias ei pakuta, et mitte tekitada tarbetut magusa söömise harjumust. Magustoidu asemel on alati laual näkileiba ning mahevõid. 

Uikunkoto söögituba.

Magamiseks on laste jaoks ehitatud avar looduslikest materjalidest narivoodi laste magamistoas, kus nad üksteise kõrval pikutavad. Peale ärkamist pakutakse lastele väike õhtuoote näks ning liigutakse taas mängualalte, kuhu vanemad järgi saabuvad. Kella neljaks on kõik lapsed koju viidud.

Mõned fotod Uikunkoto õuealal. Nagu piltidelt näha, ei ole palju vaja, et laste fantaasia tööle panna ning luua toredaid meisterdamisnurkasid. Uikunkoto mängualal ei ole ühtegi plastmassist erksavärvilist mänguasja. Ometi veetsid lapsed seal tõesti hästi aega ja me ei näinud kedagi igavlemas!