Õuesõppe pedagoogika huvilistele soovitame lugeda TÜ Rakvere kolledži poolt eesti keelde tõlgitud raamatut:
Pisipilt ja tutvustus pärinevad siit
"Õuesõppe pedagoogika kui teadmiste allikas - lähiümbrusest saab õpiõu"
Anders SzcepanskiToimetajad Lars Owe
Dahlgren, Sverre Sjölander, Jan Paul Strid ja Anders Szczepanski
Tõlkijad Inkari Lindve ja Chris Paulus
Raamatu kandvaks ideeks on, et
vastastikused seosed inimeste ja nendele koduks oleva maastiku vahel
pakuvad rikkalikke võimalusi õppimiseks. Teoses on argumenteeritud, et
õppimine võidaks sellest oluliselt, kui väljas maastikul veedetaks
rohkem aega. Vabas õhus ühendatakse õppimise erinevad dimensioonid:
keelelised, motoorsed, esteetilised, tunnetuslikud, bioloogilised ja
kultuurilised. Kõiki kooliaineid ja -teemasid saab mingis ulatuses õues
käsitleda. Õuesõppe keskkond alandab samal ajal õppijate stressitaset.
Raamatus käsitletakse veel sellist teemat nagu suhe ruumilise kuuluvuse
ning ökoloogilise teadlikkuse vahel jpm.
Lõike raamatust nagu need on toodud kokkuvõttena
annabi.ee võrgulehel:
1. Õuekeskkond – õpikeskkondade rohke võimas klassituba
Anders Szczepanski
Alljärgnevas peatükis püüan lahti seletada teesi, et õuesõppe pedagoogika pakub didaktilisi võimalusi tänapäeva (minu arvates) liiga staatilise haridussüsteemi uuendamiseks, ning näitan, kuidas see pedagoogika võib kaasa aidata koolihariduse loomingulisemaks muutumisele. Uuenduslike ja loominguliste õpikeskkondade kujundamine laste ja noorte tarbeks, et võimaldada nende annete ja pädevuste igakülgset arengut, on suur väljakutse. Oluline on kasvatada keskkonnateadlikkust ja arusaama inimtervise ohustatusest terves maailmas. Seega on haridussüsteemil täita keskne tulevikku suunatud ülesanne ning kindlasti ka seda, et elujõulised teadmised luuakse sise- ja väliskeskkonna koosmõjus tekkinud õpikeskkonnas.
Õuesõppest saab selles kontekstis põnev piire ületav valdkond, mida pedagoogid, tervishoiuga tegelevad inimesed ja arhitektid ühiselt arendavad. Õppemaastikul saab ajaloo ja nüüdisaegse teadusega tegeleda sel kombel, et sellest võidavad nii tervis ja õppimine kui ka füüsiline keskkond ise. Õuesõppimise juures on olulisemaiks see, et õuekeskkond võimaldab saada isiklikke kogemusi, õpikutes sisalduvad tarkused muutuvad kogemuste kaudu õppides elulisteks.
Õpetaja peab oskama "maastikku lugeda" ehk tal peavad olema teadmised:
• erinevatest taime- ja loomaliikidest ning nende elutsüklitest,
• aastaaegade vaheldumisest,
• inimese elutegevuse jälgedest ja väljendustest
Õuesõppe pedagoogika tuum on konkreetsetest looduslikest paikadest ammutatud elamuste ja kogemuste tekstipõhise tööga (raamatute kasutamine, info otsimine andmebaasist) kombineerimine.
Õpilastel ja õpetajatel tuleks sagedamini formaalsest õpikeskkonnast, koolimajast lahkuda ning suunduda ealavasse maastikku vahetuid kogemusi hankima. Sel kombel õppeprotsess muutub loomingulisemaks. Kui tahame eelkooliealiste ja kooliealiste õpetamist ehedamaks muuta, on oluline nad loodus- ja kultuurinähtustega otsekontakti viia. Ka keelelisi mõisteid tutvustatakse tegelikkusega kokku puutudes. Tervise, õppimise ja mängu vahel valitseb seos, see on teaduslikult tõestatud ning sellega tuleks arvestada. Taolise seose tähendust mõistnud kool vajab õppetööks avaramat mõõdet, tõelist maastikku, kus saaks kõiki meeli rakendades kogu oma kehaga töösse sukelduda.
Abi oleks õppevormidest, kus maastik on ühtaegu klassitoa ning õppevahendi rollis. Kui õppimine põhineb vaid tekstidel, on selle tagajärjeks pinnapealsed teadmised. Pedagoogika, mis toetub otsesele kokkupuutele loodus- ja kultuurinähtustega, kujutab endast tähtsat motivatsioonitegurit mõttekate ja loominguliste õpiprotsesside jaoks. Haistmis-, maitsmis-, kompimis-, nägemis- ja kuulmismeelte toel suureneb õppeprotsessi vältel tänu jõulisele meelte stimuleerimisele ka meie mälumaht.
Õuesõppe peamiseks põhimõtteks on õpilastele vahelduse pakkumine igapäeva rutiinist ning laste sidumine loomupärase keskkonnaga. See aga ei tähenda, et kogu õppetöö peaks toimuma ainult õues, oluline on õpilased koolipinkide tagant välja saada ning avardada nende silmaringi.
Õuesõppe pedagoogika ühendab tundeid, tegevuse ja mõttetöö; maastik on areeniks, füüsiline tegelikkus muutub õpikeskkonnaks. Õpetajad ja õpilased kasutavad õueruumi süstemaatiliselt nii töövahendi kui ka õppimise kohana. Õuekeskkond saab õppimisviisiks, õppeobjektiks ning osaks õppeprotsessist. See tähendab õppeprotsessi keskendumist nii osale kui ka tervikule, toimumispaigaks on nii õu kui ka siseruumid.
Õuetegevusi on vaja õpetada juba koolitundides, et lastel oleksid algoskused. Õues õppimine peaks suurendama meie motivatsiooni ja ümbritseva maailma mõistmist. Õppimise koht on loodus, kus tekivad tundmused, areneb mõtlemine ja ilumeel. Seal arendatakse värvi-, vormi- ja helitaju, mängitakse valguse- ja varjumänge, jälgitakse looduse rütmi, mis annab lapsele ainet mõtlemiseks ja võimaluse eneseväljenduseks. Õues õppides, tegutsedes ja mängides tekkinud raskused nõuavad pingutust, mis omakorda paneb lapsi arukalt vaatlema, mõtlema, juurdlema, valikuid tegema ja lõpuks ka otsustama.
Õuesolek parandab nii õppijate kui õpetajate tervisliku seisundit, vähendab stressi ja ülekaalulisust. Kuna kaasaja lapsed liiguvad vähe, siis on õuesõpe üheks heaks võimaluseks laste tervise edendamisel.
Õues õppimine peaks suurendama meie motivatsiooni ja ümbritseva maailma mõistmist, eriti laste ja noorte kaasamist keskkonnaga seotud problemaatikasse. Füüsiliselt aktiivses keskkonnas tekib turvaline kooliõhkkond ja kujunevad head suhted, mida lapsed ja noored saavad ise arendada, vastutades oma argipäeva ja õppimise eest.
Üheks mõtteajalooliseks võtmeisikuks on Rousseau, kes lähtus oma filosoofias meelte aistingutest ja empiirilistest kogemustest. Rousseau väitis, et meie esimesed filosoofiaõpetajad on meie jalad, käed ja silmad.
R. Kaplani ja S. Kaplani uurimus näitab, et loodus maandab pingeid, inimese keskendumisvõime paraneb, spontaanne tähelepanuvõime kasvab. Muutume erksamaks, rahulikumaks, vähem konfliktseks ning loomulikult tervemaks. Tulemused on näidanud, et õuesõpe alandab stressi ja langetab kortisoolitaset õpilaste, eriti poiste seas.
2. Raamatuharidusest ja meelelisest kogemusest
Lars Owe Dahlgren
Kaalukatel tekstipõhist õppimist puudutavates uuringutes on ometi ilmsiks tulnud, et tekstide kasutamine pedagoogilistel eesmärkidel on pannud aluse teatud erilisele õppimisviisile. Dahlgren ja Ohlsson toovad oma käsitluses välja, et isegi lastel, kes ise veel lugeda ei oska, on arenenud arusaam teksti funktsioonist.
Ahvatlev on mängida mõttega, et kui õppimine eraldus muudest tegevustest nagu rahvakoolide rajamise tulemusena juhtus, kaasnes sellega teatud kultuuriline väärarusaam, kuidas tekste õppevahendina kasutama peaks.
Eduka õppimise tagab, kui õppija saab mõjutada oma õpiülesande eripära ja selle kujunemisprotsessi. Väliskeskkonnas tekib alati küsimusi selle kohta, mida tähele pandi. Õpetaja roll sellises olukorras on õpetlikku küsimusepüstituse protsessi vahele jätmata õpilast ennast oma küsimust lisaküsimuste abil edasi arendama julgustada, kuni sel viisil koos vastuseni jõutakse.
Üks pedagoogiline alternatiiv, et õpilased saaksid õpetatava sisust aru, on võtta lähtepunktiks reaalsed nähtused, situatsioonid ja sündmused ning püüda seejärel erinevate valdkondade kontseptsioonide abil neist aru saada.
Õuesõppe pedagoogika põhimõtted eeldavad teadmiste kasutamist. Praktikas saab seda teostada õpilaste omavaheliste või õpilaste ja õpetaja vaheliste diskussioonide ja aruteludena. Teadusuuringud kinnitavad, et just loodusteaduslikud valdkonnad on seeläbi muudetud väga formaalseks, tihtipeale vahendatakse õppurile hierarhiliselt ja aksiomaatiliselt ülesehitatud struktuure.
Üks inimene saab teise inimese teadmisi tajuda kas tema sõnade või tegude kaudu. Teadmised ilmnevad n-ö dialoogi kaudu.
Õuesõppe pedagoogika ühendab endas nii õppetöö läbiviimise koha kui ka õppimise sisu. Selle olulisim tunnusjoon on, et see on üks õppimise viis. See õppimisviis võimaldab taasluua loomulikud suhted mõtete ja tunnete, õppimise erinevate aspektide, koha ja identiteedi vahel. Meelelise kogemuse ja raamatuhariduse koosmõjul võib kujuneda optimaalne õppimine.
3. Laps ja loodus
Patrik Grahn
Kui laps saab looduses aega veeta, kasvab temast tugev ja terve inimene, kellel on oluliste asjade kohta enda ümber teadmised. Sellised arusaamad panid muuhulgas Fröbeli 19. sajandil lasteaedu looma. Lapse varajastel ja igapäevastel kontaktidel maailmaga väljaspool maja turvalisi seinu ja sisekliimat on otsustav tähtsus sellele, kuidas ta õpib tunnetama looduse sisemist loomust. Loodust tunnetatakse läbi kõiki meeli. Elamusi pakuvad nägemismuljed, lõhnad ja helid ning tajutakse, kuidas tuule puudutus jahutab nahka. Asjad, mis on looduses, on kohased lastele käsitsemiseks.
Lapsepõlvemaastikus peab ruumi olema kogu lapse potensiaalile: kehale, tunnetele ja mõistusele. See tähendab, et seal peab olema midagi, mis äratab lapses huvi ja osalemistahet. Tal peab olema aega oma tunnete töötlemiseks, aega, et tegelikkust tajuda, järele proovida, uurida, selle üle mõtiskleda ja järele mõelda.
Tänapäeval tehakse märksa vähem väljasõite, on nädalaid, kui väljasõite polegi. Kuna aga paljud lapsed on suure osa oma ärkvelolekuajast eelkoolis, on eelkooli õuekeskkond võib-olla see ainus õuesolemise koht, kus lapsed argipäevadel mängida saavad. Just seepärast tuleb sellele tähelepanu pöörata.
Õuemängude tähtsusest
Õuemänge iseloomustavad kaks omadust: meelelisus ja laiahaardelisus. Meelelisuse all peetakse silmas mänge, mida käivitavad spontaanselt lõhn, maitse, kompimis- ja nägemismeel, tasakaal, temperatuur, kuulmine jt meeled. Lapsed vaatlevad ja tajuvad õuekekkonda tähelepanelikult oma meeltega ning neid täidab ühteaegu tundeküllane soov ümbritsevaga kooskõla saavutada. Laiahaardeliste all peetakse silmas mänge, mis stimuleerivad lapsi hoogsamalt pühenduma kaootilisemat sorti tegevusele (nii metsikud mängud kui ka rahulikumad fantaasiamängud). Sellistes laiahaardelisemates mängudes kannavad lapsed veidi oma enesekontrollist üle sündmuste käigule ja lasevad ümbrusel rohkem mõjuda ja toimivat juhtida. Mõlemad omadused, meelelisus ja laiahaardelisus, viivad selleni, et keskkond osaleb mängus aktiivse partnerina: vahel tuntakse, justkui
mängiks keskkond lapsega, mitte vastupidi. Lapsed võivad näiteks joosta ja üksteist taga ajada ning siis tagaajamisel äkki avastada midagi, mida nad soovivad nuusutades ja katsudes lähemalt uurida.
Õuedes, kus mängivad nii nooremad kui ka vanemad lapsed, leidub sageli väljakutseid, mida vanemad lapsed edukalt vastu võtavad, aga nooremad peavad hakkama saamiseks veel sirgutama. Enamasti näeb selline üleminekute õueala välja järgmiselt: sissepääsuala- aedloodus. Looduse ja aia vahel võiks olla võsa, kust väiksed lapsed meelsasti läbi ei lähe. Looduse-osas paikneksid puud, kuhu otsa saab ronida, ja suured kivid. Seda tüüpi õuekeskkond ei tee üksnes lastel mängimist hõlpsamaks: ka personali jaoks kujutab see suurt koormuse langust. Õpetajad ei tarvitse pidevalt lapsi jälgida, et need ei kakleks ega narriks üksteist. Taolised eelkooliõued pakuvad lastele võimalust viibida fantaasiamaailmas ja areneda mitmekülgselt, kaasates kõiki meeli.
Ka täiskasvanutele õues viibimine toob tervisele ainult kasu. Kõige tähtsam on, et saaks jalutada, tunda värsket õhku, näha päikest, tunda tuult ja tajuda rohelust. Kesklinnas elades on suureks eeliseks, kui on juurdepääs rahulikus ja rohelises ümbruses asuvale rõdule või lähedal on vaade rahulikule rohelisele keskkonnale. Selliste tingimuste korral on inimene vähem ärritatud ja magab öösiti paremini.
Lähedus rohelise alaga paistab olema oluline tervisetegur. Rahulikkus tähendab seda, et võib kuulda linnulaulu või tuules sahisevaid puulatvu. Lähedalasuv argipäevane park peaks vastama inimese erinevatele hingeseisunditele. Lähedalasuv- see tähendab, et sinna peaks argipäeval olema võimalik jõuda 6-7 minutiga. Kui see tingimus täidetud, näitavad uurimused, et inimeste enesetunne on märksa parem. Ühes vanadekodus viidud uuringus selgus, et vanade keskendumisvõime suurenes, kui nad said päevas ühe tunni õues viibida. Aga mida haigemad need vanainimesed olid, seda märgatavam oli tulemus. Uuringutes ilmnes, etkindlad aiad ja pargid pakuvad vanale inimesele kinnitust selle kohta, kes ta on. Kui inimesed kindlustunde leiavad, kasvavad võimalused, leida rõõm ja selle kaudu näha ka võimalusi.
Platon leidis, et laps omab sündides mõisteid igavese ideaali kohta, ilu kohta meid ümbritsevas maailmas. Aristoteles rõhutas, et inimesed omandavad sellise teadmise asjade vormist ja mateeria võimalustest, kui nad on aktiivsed ja nende kallal töötavad. Mõned neist, nagu John Locke, Berkeley ja Husserl, on vastupidiselt Platonile väitnud, et lastel puuduvad kaasasündinud võimed ning nad sünnivad hoopis tabula rasa, puhta lehena.
On esitletud mitu tulemust, mis osaliselt kinnitavad Platoni teesi, et me sünnime mingite kindlate võimetega ümbritsevat maailma mõista, võimega näha midagi jäävat. Ehrenfels väitis, et üksikud helid ei seleta muusikateosest saadavat elamust. Helide mõistmiseks tuleb neid tunnetada ühises kontekstis, kus kujutatud tervik on suurem kui üksikute osade summa. Wertheimer väitis, et taju toimimise mõttes on inimestel olemas teatud kaasasündinud võimed. Jay Appleton seevastu väidab, et ka inimestel on kaasasündinud mälulaadsed pildid maastikest, mis sobivad kõige paremini elamiseks ning kus end turvaliselt tunda. On kinnitatud, et suure laia võraga puud, vaated veekogule ja valgusküllastele avatud maastikele kannavad turvatunde märki, samas kui vaade kuivanud piirkonnale, pimedatele metsadele ja üksikutele lauskmaadele kannavad turvatunde puudumise ja ebakindluse märki. Fenomenoloogia väidab, et inimese keha on ta isiku tähtis osa ning just keha kogeb paljut tajumisaktis. Seeläbi võib kehal olla oluline osa inimese arengu ja käitumise selgitamisel. Tajumisaktis on keskseks asjaks fenomen, sellisena nagu ta end inimesele esitab. Kellman ja Granrud näitasid, et juba neljakuusel lapsel oli suuruskonstantsuse tunnetus välja arenenud. Ayres väidab, et laps mõistab loodusest saadud informatsiooni sõltuvalt sellest, kuidas meeli suudetakse aktiveerida ja omavahel põimida.
4. Kasvava indiviidi tervis
Nina Nelson
Tervise väärtustamise ja defineerimise põhiliseks kriteeriumiks loetakse tihtipeale haiguste puudumist. Tervislik areng lapsest täiskasvanuks eeldab ümbritseva ühiskonna toetust enesehinnangule, turvalisusele ja tasakaalule elus. On haigused nagu diabeet ja rasvumine. Ülekaalulisus ja rasvumine on alates lapsepõlvest ja läbi eluseotud rea füüsiliste ja psüühiliste tervistkoormavate teguritega. Tänapäeva läänemaailmas aga ei ole enam suurim oht mitte puudulik toiduvaru, vaid suurenev ülekaalulisus- laste hulgas sagenevad terviseprobleemid Lapse kui sõltuva indiviidi tervis olenebtema sotsiaalsest ümbrusest – see, kuidas väliskeskkonnas tema huvide ja väärtustega arvestatakse, mõjutab tema tervislikku seisundit.
Koolikeskkond kujundab selles suhtes tausta lapse igapäevaelule ning on seega oluline faktor terve psüühilise ja füüsilise arengu edendamisel. Koolipäeva peaks iseloomustama selline pedagoogika, mis peale teadmiste õpetamise toetaks nii autonoomsust ja sotsiaalseid oskusi kui ka füüsilist ja psüühilist heaolu.
Indiviidi ja keskkonna vahelistest suhetest (Lazaruse ja Folkmani järgi) võib tekkida stress. Mingi sündmus põhjustab stressi, kui inimene tunneb, et nõudmised ületavad tema isiklikud võimed ning ohustavad seega tema heaolu. Hinnanguga sellisele potentsiaalselt stressirohkele situatsioonile algatatakse nn toimetulekuprotsessid, mille eesmärgiks on taastada kaotatud tasakaal keskkonna ja indiviidi vahel.
Stressil võib olla oluline roll paljude erinevate haiguste kujunemisel. Kui inimene ei ole võimeline nn toimetulekumehhanismide abil igapäevase stessiga hakkama saama, võib see viia näiteks selliste haigusteni nagu maohaavandid, kõrgvererõhutõbi ja diabeet. Stressi korral on soovitav suurendada füüsilist koormust või muidu kujuneb diabeet ja tekib ülekaalulisus. Seda kirjeldab järgmine protsess: süda lööb kiiremini, vererõhk tõusesb ja verevool suunatakse ümber näiteks peast ja seedekulglast lihastesse, südamesse ja ajju.
Igapäevase stressi ja koormusega toimetulekuks on võimalik pakkuda inimesele tuge läbi õueõppe. Liikumine õues on rõõm ja kehaline kontakt annab enesekindlust. On tõestatud, et vabas õhus viibimine ja füüsiline tegevus mõjuvad kooliedukusele positiivselt. Reeglipärane füüsiline tegevus vähendab stressi ja mõjutab positiivselt immuunreaktsiooni, mis tuleb kasuks koolis, kus haiguste tõttu puudumised on probleemiks.
Peame kohtlema last kui terviklikku indiviidi ning andma talle võimaluse mitmekülgseks õppeks. Teadmiste põhjal stressiga seotud tervisehädadest ning füüsilise tegevuse ja väliskekkonna soodsatest mõjudest tervisele tundub positiivne ja loomulik pakkuda välja õuesõppe pedagoogikat kui üht tervislikku alternatiivi.
5. Imestamise kunst
Stefan Edman
Pedagoogika sügavaim eesmärk on äratada uudishimu, elurõõmu ja imestust looduse ja olemasolu üle, imestust, mis tekitaks aupaklikkust ja aitaks meil ümbritsevast elustkaasinimestest,lindudest, putukatest- lugu pidada ning seejuures selle kõige eest ka hoolitseda. Õuesõppe pedagoogika on kõige suveräänsem vorm kogemiseks ja õppimiseks, mida või ette kujutada: uidata koos metsatukas, linnapargis, mere- ja järverandadel või põllumaadel suurmaast asulast natuke eemal; pista nina lõhnavasse mulda, silitada puude krobelist nahka. Kõikjal, meile lähemal kui arvame, leidub, mida avastada ja mille üle mõtteid vahetada.
6. Inimese suhe loodusesse muinasajast tänapäevani
Sverre Sjölander
Vanal ajal maa oli ette nähtud põlluharimise ja sööda tarbeks, röövloomad tuli hävitada ning teised metsloomad pakkusid huvi vaid kui jahisaak. Loodusest püüti saada ainult kasu. Ajalugu õpetab, et inimene võtab endale saagiks ennekõike seda, mida on kõige kergem kätte saada. 1789. aastal kui Gustav III tühistas piirangud jahipidamisele, Rootsi loomastikku tabas suurim katastroof. Veidi rohkem kui saja aastaga õnnestus jahimeestel täielikult hävitada metsikud põhjapõdrad, metssead ja koprad. Tänapäeva katastroof on aga liigne kalapüük, hävitatakse populatsiooni.
20. sajandi algul kerkis idee, et puutumatu loodus võibolla väärtuslik ja huvitav. Inimeste huvi looduse vastu ei kao. Paljud loomaliigid kuuluvad nüüd looduskaitse alla. Tänapäeval on arvamus, mida rohkem inimesi välja loodusesse tuleb, seda rohkem on ka inimesi, kes on looduskaitse ja rikkumiste takistamise poolt. Selles peitubki üks õuesõppe pedagoogika tähtsamaid ülesandeid. Loodushuvi ei ole kaasasündinud omadus, selle peab inimestes äratama. Huvitav on ka see, et esimesed turistid käisid meelsasti mägedes.
Tajupsühholoogilised eksperimendid näitavad, et ka tasandikel üles kasvanud inimesed peavad mägismaad enamasti ilusaks, ilusamaks kui oma kodukanti. Üheks esimestest turismi sihtkohtadest sai Šveits. Seal olid ilusad kõrged mäed, maaliline rahvastik kaunites kostüümides, kes joodeldasid ja tuututasid pasunaid, lisaks suur matkaradade võrgustik, kuna mägedes oli võimalik liikuda ainult jalgsi või veohobustega.
7. Rahvausund ja maastik
Ebbe Schön
Rahvausundi õpetamine peaks ülekaalukalt toimuma väljas kultuurimaastikul. Seal on kergem mõista, kuidas meie esivanemate ettekujutused on sündinud ja isegi kuidas need on arenenud ning me näeme, milliseid olulisi funktsioone rahvausund täitis. Meie talurahvaaegsed esivanemad elasid suurema osa oma elust vabas õhus, varajastest hommikutundidest õhtuni välja. Nad hoolitsesid põldude ja rohumaade eest, tegelesid metsanduse ja karjatamisega, pidasid jahti ja kalastasid – kõike elatise teenimise ja ellujäämise eesmärgil.
Rahvausund on kütkestav osa traditsioonilisest kultuurist ja võib isegi praegusel ajastul rikastada loodustunnetust nii laste kui ka täiskasvanute jaoks. Tänapäeva inimestel on esivanemate uskumuste ja mõttemaailma uurimusest paljugi õppida. Seal leidus põhjapanevaid väärtushinnanguid ja norme, mis võivad mõistmatutena tunduda.
Rahvausundi üks tähtsamaid funktsioone on kasvatus. Kui lapsele öelda, et ta peab jõe- või järvevees ettevaatlik olema, ei anna see ütlemine alati soovitud tulemust. Laps ei pruugi aru saada, et vesi võibolla ohtlik. Kui talle aga rääkida, et vees elab õel vanake, näkk, kes tirib inimesi alla vetesügavustesse, võtab laps sõnumi tõenäoliselt hoopis teistmoodi vastu. Rahvausundi kõige olulisem funktsioon on aga olemasolusse seoste ja mõtte loomine. Olendid, loomad, linnud, putukad ja taimed on rahvausundis väga tähtsal kohal ja nende tähendust rahvausundis tõlgendatakse erinevalt vastavalt iga riigi traditsioonidele. Oluline on nende tõlgenduste lastele edasi rääkimine.
Tänapäeva lastel on vaja treenida kuulamis- ja jutustamisokust, seda saab teha jutustades rahvausundist. Kuuldes vanu muistendeid müstilisest loodusest ja maastikest areneb lastel fantaasia. Piiblist võis lugeda, kuidas tuleks elada, et taevasse pääseda, aga nii maiste ja samas nii elutähtsate probleemide nagu külviõnne ja kalaõnne kohta ei seisnud seal peaaegu midagi. Kirjasõnal põhinev religioon ja rahvausund täiendasid üksteist. Meil on ja ilmselt jääb alatiseks püsima mõõtmatu vajadus püüelda teadmiste kaugeimaite piirialadeni, kus algavad usu ääretud valdused.
Rahvausund õpetas olema tähelepanelik märkide suhtes, mida peeti sigaalideks nähtamatutelt olenditelt ja jõududelt. Islandilt ja Fääri saartelt, kus usk üleloomulikku on veel tänapäevalgi laiemalt levinud kui meil, leiab näiteid selle kohta, et teedel on lastud joosta käänuga ümber küngaste või kivide, kus väidetakse elutsevat haldjarahvast või muid maa-aluseid olendeid. Ebatavaliselt suure õnnetuste arvu põhjuseks ühel Noorlandi maakonna maanteel räägitakse olevat maa-aluste olendite viha, sest nende valdusi on rikutud. Rahvausund võimaldab aga muudki peale piiride seadmise. See võib aidata ka hävitada piire, mis on liiga ebameeldivad, et neid taluda. Rahvausund võib isegi mõista, ja vabastada seega liigsest peamurdmisest. Rahvausundi kõige olulisem funktsioon on aga ikkagi olemasolusse seoste ja mõtte loomine. Meil on vaja uskuda, et meie elul ja pingutustel on mõte, mille peame endale aga ise valmis ehitama.
Mõte, et on olemas saatus, mis meie elu juhib, võib kindlasti paljudele turvatunnet pakkuda. Rahvausund võib seega kinkida teatud turvatunnet, kuid igaüks teab, et see võib tekitada ka hirmu.
Miks on see oluline:
2011. aasta septembris alustasid Lisa ja Rona Shveitsis Zürichi lähedal Langnau am Albis'e õuelasteaia filmimist. Filmiti kuni 2012. aasta kevadeni nii Zürichi õuelasteada kui ka Connecticuti "tavalist" lasteada võrdluseks.
