Õuesolemine annab lastele võimaluse eriliseks suhestumiseks loodusega –
neil on võimalik aastaringselt jälgida taimi ja loomi nende erinevates
arengustaadiumides ja toimetustes. See pole võrreldav jutuloost, raamatust või telesaatest - isegi mitte National Geographic'ust - saadava kogemusega, sest vahetult looduses olles õpivad lapsed kõigi meeltega. Lapsed võõranduvad üha enam loodusest ning siin ei saa virtuaalsus kuidagi asendada reaalsust, sest miski ei saa vahetu kogemuse vastu.
Neuroloogilised uuringud on näidanud, et aju salvestab õpitava sisu paremini, kui see on seotud liigutuste ja meeltekogemustega (Bolay, E.; Reichle, B. (2007): Waldpädagogik 1: Teil 1: Theorie).
Köitev teaduspõhine lisalugemine, kus analüüsitakse kogemuse (otsese, kaudse, sümbolistliku) olulisust lapse kognitiivsele ja emotsionaalsele arengule: Kahn, Peter H., Stephen R. Kellert. Children and nature: Psychological, sociocultural, and evolutionary investigations. MIT Press, Cambridge 2002, lk 117 jj (veebis vabalt kättesaadav).
See slaid pärineb ühest suurepärasest esitlusest, milles tutvustatakse eesti keeles õuesõpet, aktiivõppemeetodeid ning antakse innustavaid ideid nende rakendamiseks: S.Poopuu, Lasteaia looduse õpperada kui aktiivõppe vahend õppe- ja kasvatustöös, 2013. Soovitame!
See slaid pärineb ühest suurepärasest esitlusest, milles tutvustatakse eesti keeles õuesõpet, aktiivõppemeetodeid ning antakse innustavaid ideid nende rakendamiseks: S.Poopuu, Lasteaia looduse õpperada kui aktiivõppe vahend õppe- ja kasvatustöös, 2013. Soovitame!