Lemmikpuu Vapramäel

Lemmikpuu Vapramäel

Pühapäev, 28. veebruar 2016

Rootsi seminari kohad said üleöö täis!

Head sõbrad,
ei möödunud kahte päevagi, kui Rootsi õuelasteaedade seminari kohad said täis! Kahju, et saame vastu võtta vaid piiratud arvu inimesi. Sellist kiirregistreerimist polnud meil tõesti plaanis.

Maikuus on tulemas viimane, eestikeelne õuelasteaedade seminar Tartus. Kes seekord löögile ei pääsenud, ootame teid kevadel!

Vabandame kõigi ees, kes ukse taha jäid, ja samas rõõmustame, et õuelasteaia teema köidab nii paljude meeli!  Tore!

Täna on viimane veebruaripäev, homsest naudime kevade tulemise tunnet!

MTÜ Lapsed Õue nimel

Liina Reisberg,
rootsi seminari korraldaja


Seminar Rootsi õuelasteaedadest: 16. aprillil Tartus

Foto: I Ur och Skur Friluftsfrämjandet kodulehelt



Laupäeval, 16. aprillil toimub Tartus järgmine õuelasteaedade teemaline seminar Experiences of Swedish outdoor kindergartens. Seekord oleme külla kutsunud Rootsi õuelasteaedade katusorganisatsiooni I Ur och Skur  Friluftsfrämjandet esindajad Kerstin Anderssoni ja Carina Anderssoni

Üritus toimub Tartu Loodusmajas ja seda ümbritsevas kaunis pargis. Seminar on osa Põhjamaade Ministrite Nõukogu toetusel toimuvast õuelasteaedu tutvustavate seminaride sarjast ning toimub inglise keeles, ilma tõlketa.
Kuna kohtade arv on piiratud, palume osaleda soovijatel täita registreerimisvorm SIIN
Seminari hind on 10 € osaleja kohta (sisaldab kohvi/teed ja lõunasööki).
Täpse ajakava avaldame peagi siinsamas lehel. Ürituseks peaks varuma terve päeva (10-17) ja sarnaselt eelnevate samas sarjas toimunud seminaridega sisaldab see loengut, lõunasööki ning praktilisi harjutusi, mida saab teha lasteaiaealiste lastega. 
I Ur och Skur koduleht on rootsi keeles, kuid sisaldab lummavat pildimaterjali: http://www.friluftsframjandet.se
Tulge kokku, õuelasteaia huvilised! Teeme Eesti lasteaiad rõõmust ja tervisest pakatavaks :)

Kohtumiseni Tartus!

Laupäev, 20. veebruar 2016

3. Reisikiri. Reisimuljed Helsingi Uikunkoto looduslasteaiast

...ehk lugu sellest, kuidas 2014. aasta detsembris külastasid MTÜ Lapsed õue liikmed ja õpetajad Helsingis tegutsevat Uikunkoto õuelasteada. Õppereis sai teoks Tartu Linnavalitsuse toetusel. Tekst ja fotod: Liisa Kaasik


Kas õuelastead suurlinnas on võimalik?

2. ja 3. detsembril 2014 toimus Tartu õuelastehoiu rajajate MTÜ Lapsed Õue 5 liikme ja õpetaja õppereis Helsingi loodus- ja õuelasteada. Uikunkoto on alates septembrist 2013 tegutsev waldorfpedagoogikal põhinev looduslasteaed, milliseid on Susanna Suutarla eestvedamisel Helsingis viimase 15 aasta jooksul avatud juba 4 ning on väga populaarsed. Lapsi registreeritakse nendesse hoidudesse alates nende sündimisest.


Uikunkoto ja Sotkankoto looduslastaedade asutaja Susanna Suutarla vastab MTÜ Lapsed õue liikmete küsimustele.
Uikunkoto lastehoid tegutseb erahoiu vormis. Ühe lapse koht maksab kokku 850 €, millest 450 € kannab lapsevanem ning ülejäänud kohalik omavalitsus. See on isegi Soome mastaapides üsna suur erahoiu hind, mida iga lapevanem omale ilmselt lubada ei saa. Samas see, milline vaimne ja kehaline keskkond lastele selles hoius on loodud, on muinasjutuliselt kaunis, pühendunud ja lapse arengut igati toetav.

Kahe päeva jooksul said viis tartlast jälgida, kuidas Uikunkoto lastehoid töötab. Osalesime alates varahommikusest igapäevasest hoiu õpetajate koosolekust kõikide päeva tegevuste (sh järgmise päeva supi köögiviljade tükeldamine) kuni laste lahkumiseni kõikide päevategevuste juures.

Päev algas õpetajatele umbes 7.30, mil nad saabusid hoidu, tegid mõned toimetused ning seejärel istuti kuumade teetassidega väiksele nõupidamisele, kus arutati möödunud päeva juhtumeid, eriolukordi ning õpetajad häälestusid koos algavale päevale. Etteruttavalt ütlengi, et selles hoius peetakse esmatähtsaks just õpetajate vaimset häälestumist oma tööle, vaimse ruumi loomist endas hoius olevatele lastele jaoks. Pidev vaimne töö iseendaga, et pakkuda lastele kõige rahulikum, turvalisem ja hoolivam keskkond nendeks tundideks, mis nad Uikunkotos viibivad. Seetõttu tegelevad õpetajad pidevalt ka enesearenguga.

Õpetajaid on meie sealviibitud päevadel Uikunkotos neli – on imetlusväärne, et looduslasteaedade idee Soome tooja Susanna on lisaks administratiivsele tööle ka ise igapäevaselt õpetajana hoius tegev, ta matkab koos lastega ning õpetab vanemale grupile matemaatikat, viib läbi laulu- ja juturinge jne. Lisaks Susannale oli seal veel 2 noort kasvatajat Iina ja Joona ning titadega tegeles meile üllatuslikult Viljandist pärit eestlanna Kätlin, kes seal alates 2014. aasta septembrist töötabki!


Eestlanna Kätlin Liibert on Uikunkoto lasteaias mudilaste rühma kasvataja.
Lapsed on jagatud kolme vanusegruppi ning igal kasvatajal on kuni 7 last, kelle eest tema isiklikult hoolt kannab ja vastutab. Kõige nooremad lapsed on alates 9 kuu vanused- 3 aastased, kes pedagoogilisi tegevusi kaasa ei tee, kuid teevad kaasa matka. Neile on abiks kaksikute vanker ning vankri külge seotud köitest aasakesed, millest kinni hoides nad suurematega koos matkavad. Kui pisikesed väga ära väsivad, tõstetakse nad vankrisse jalgu puhkama-tukastama. Teine vanusegrupp on 3-5 aastased ning kolmas 5-7 aastased eelkoolilapsed, kes õpivad juba tähti ja numbreid. Kokku on selles hoius kuni 24 last.

Soomes nagu Eestiski ei ole tavaline, et lastehoius on õpetajaks meesterahvas. Joona oma tätoveeritud käte ja väga hea kehalise vormiga sattus lastehoiu õpetajaks just lastele jalgpallitreeninguid andes. Oli tõeliselt tore näha, kui pühendunud ta lastele oli, mänguline, tähelepanelik ning side tema ja laste vahel oli soe ja kindel. Nägin pealt ka kuidas Joona natuke elevile aetud lastega laua ääres toime tuli – range pilgu ja vaikusega saavutas ta selle, ei mingit hääletõstmist ega karistamist.

Nädala kava lastehoius on selline, et esmaspäevast kolmapäevani on õuepäevad, kus hommik algab õues ning lastele järgi tullakse samuti õuealale, vahepeal käiakse toas einestamas ja puhkamas. Neljapäev ja reede algavad samuti õues, ent neil päevadel veedetakse rohkem aega toas ja tehakse erinevaid tubaseid tegevusi - tähistatakse sünnipäevi, neljapäeviti maalitakse ja reedeti küpsetatakse.

Peale hommikust koosolekut riietusid õpetajad ning liikusid umbes 400 meetri kaugusel asuvale õue mängualale. See kujutas endast ala, mis oli puitaiaga ümbritsetud ning kus asus üks väike kuuekandiline palkmajake ning rida vahvaid ise talgukorras koos lastevanemate abiga meisterdatud mängukohtasid. Joona tegi palkmajakeses tuleasemel lõkke ning alates kella 8-9ni oli rahulik olemine, kus juba kohale saabunud lapsed istusid soovi korral lambanahkadega kaetud pinkidel, vaatasid praksuvat tuld, jõud majast kaasavõetud sooja teed ja sõid täisteraküpsiseid. Susanna sõnul pakutakse neile hommikuti enamasti kuivatatud puuvilju ja pähkleid.

Kõiki hoidu tulevaid lapsevanemaid ja lapsi tervitati kättpidi silma vaadates. Nii sai ka õpetaja kohe teavet, kuidas laps täna end tunneb ning võttis ta soojalt vanemate hoole alt enda hoole alla. Seejärel tegi lapsevanem märke paberile selle kohta, et tõi oma lapse ning mis kell kavatseb järgi tulla. 
 
Lapsed peavad olema ilmastikukindlalt riides. Alati on nõutav siidivilla kombekas riietuse aluskihina. Puuvillased riided õuelastehoius ei ole sooja pesuna lubatud. Vihmastel päevadel tõmmatakse kombekate peale kummiriided. Suurt tähelepanu pööratakse soojadele ja vettpidavatele kvaliteetsetele jalanõudele, kinnastele, peakatetele. Kui lapsevanem ei ole oma last ilmastikukohaselt riietanud, on kasvatajal õigus saata nad koju tagasi riideid vahetama. Nõuded riietusele tehakse lapsevanematele selgeks ka hoiu lepingu sõlmimise eelselt, mil toimub põhjalik mitmetunnine konsultatsioon lapsevanemaga.

Õpetajad ise ütlevad, et ei ole halba ilma! Lapsed on eriti õnnelikud ja õhinas just vihmastel päevadel. Olenemata ilmast jäävad nad alati oma nädala ja päevakava juurde ning kohandavad siis oma suhtumise ja riietuse ilmaga kokkusobivaks.

Kella üheksaks olid kõik lapsed kohal ning algas hommikuring, kus iga last tervitati lauluga nimepidi ning seejärel lauldi ja tantsiti läbi oma hommikurituaal. Seejärel laulsid õpetajad – on matka-aeg! Ja rõõmuhõisete saatel jooksid lapsed värava juurde ootele. Kolmel päeval nädalal olenemata ilmast toimub matk poole kilomeetri kaugusel asuvasse metsikusse parki. Sinna viib avarate vaadetega teekene, mis läheb mööda hobusetallidest, põhupallidest, kraavidest ja jäätunud veelompidest. Igal pool on suurtel lastel vahva ja tore, väiksed tulevad vaikses tempos Kätliniga järgi.


Matkapäeval lähevad kõikide looduslasteaia rühmade lapsed matkama!
On tore näha, et kõik siirdeprotsessid – liikumised ühelt tegevuselt teisele – toimuvad lauldes ja leelotades – on matka aeg, matk jätkub, on söögi-aeg jne. Nii on päeval ikka ja jälle mõnusat lauluüminat kuulda ja see muudab meeleolu helgeks ja sõbralikuks.

Suuremate lastega teevad õpetajad teel ka vahvaid mänge, näiteks mäest alla jooksmise mäng või looma hääli ja käitumist järgi tegemise laulumäng. Keegi ei igavle, kõik on lastele põnev ja tore. Samas ei ole kuulda karjumist ega näha tõuklemist, lapsed on vahva matkasellid.


Õuelasteaia rühm pargis matkal.
Pargis on neil üks palkidest lauake ja pingid. Seal toimub vaba mäng. Kätlin on pisikestega puu all, kolm põnni istuvad lihtsalt rahulikult tal süles. Joona ja Iina võtavad oma noad ja leiavad pargist mingi oksarondi, mida nad teineteisest eraldi peno peal maas istudes nikerdama hakkavad. Nii tekivad kolm õpetajatega staapi, mille vahel lapsed omale ise tegevust leiavad. Vahepeal potitatakse soovijaid kaasavõetud ilma põhjata pissipotil, kakahäda korral pannakse poti põhja kilekott. Kätlin vahetab ka ühe pisikese mähkmeid sealsamas pargis. Niisked salvrätid ja vahetusmähkmed on tal sellisteks puhkudeks matkadel kaasas. Kõige vanem vanusegrupp tegi metsamatkal suurema ringi ning nemad käisid vahepeal eemal Susannaga matemaatika harjutusi tegemas. Nad tulevad toredasti marssides ja lauldes meie juurde.

Saab peagi selgeks, et õpetajatega kõnelemine ei ole selles hoius lihtne. Neil on põhimõte, et omavahel nad hoiu ajal ei räägi, kuna see aeg on lastele keskendumiseks. Lapsed tunnevad end seeläbi olulisena ning täiskasvanute tähelepanu on nende jaoks alati olemas. Õpetajad palusid mind pidevalt, et ma oma küsimusi esitaksin ajal, kui lapsed magavad, et mitte lapsi häirida. Seetõttu püüdsime olla tagasihoidlikud nii küsimuste küsimisel kui nende tegevusi üles pildistades. Pildistamisel olid ka mitmed piirangud, kuna kõik lapsevanemad ei olnud andnud luba oma laste filmimiseks-pildistamiseks.

Ligi tunnikese veedame seal pargis, lapsed ronivad puude otsas ja mängivad toredasti looduses, seejärel liigume kodu poole tagasi. Tagasitee kulgeb üle rohelise niidu natuke otsemat teed mööda. Kätlin ja titad tulevad ikka vankriga mööda teed järgi.

Tuppa jõudes pesevad lapsed käed, võtavad riidest lahti ning enne veel kui lõunasöö algab, viiakse läbi muinasjutu-lauluring. Kõik laulud lauldakse koos käeliste tegevustega, näidatakse kuidas lumi sajab, kuidas loomake tudub jne, kuna lapsed õpivad kõige paremini läbi kehalise kogemuse ja liigutuste.


Titade rühm magab oma lõunaune kaksikute kärus ukse taga suure autotee ääres.
 
Matkapäeval oli kaasas ka ühe õpetaja koer, kes lastega väga hea sõber.
Riiete kuivatuskapis saavad niisked kombekad lõunaune ajal kuivaks.

Tuba on sisustadu puidust ja looduslikest vahenditest materjalidega, kardinad, kaltsuvaibad - armsalt ja koduselt. Välisukse kõrval on olemas pesuruum, kus poriseid üleriideid puhastada, pesumasin, riiete kuivatuskapid, kus laste uneajal niisked õueriided kuivaks saavad. Titade ja vanemate laste jaoks on eraldi sissepääsud, et nad üksteisele jalgu ei jääks. On jõuluootusaeg ja tuba on omameisterdatud vahvate jõulukaunistustega ehitud.
Waldorflasteaiale kohaselt on mänguasjad ise meisterdatud ja looduslikest materjalidest.
Need on sõimerühma mänguasjad, mis õpetajad on õuematkade käigus pargis ise nikerdanud.

Toit on Uikunkoto lasteaias ökoloogiliselt puhas, valmistatakse kohapeal lasteaia koka poolt, kes hoolitseb ka nõude koristamise eest. Magustoitu lasteaias ei pakuta, et mitte tekitada tarbetut magusa söömise harjumust. Magustoidu asemel on alati laual näkileiba ning mahevõid. 
Uikunkoto söögituba.
Magamiseks on laste jaoks ehitatud avar looduslikest materjalidest narivoodi laste magamistoas, kus nad üksteise kõrval pikutavad. Peale ärkamist pakutakse lastele väike õhtuoote näks ning liigutakse taas mängualalte, kuhu vanemad järgi saabuvad. Kella neljaks on kõik lapsed koju viidud.

Mõned fotod Uikunkoto õuealal. Nagu piltidelt näha, ei ole palju vaja, et laste fantaasia tööle panna ning luua toredaid meisterdamisnurkasid. Uikunkoto mängualal ei ole ühtegi plastmassist erksavärvilist mänguasja. Ometi veetsid lapsed seal tõesti hästi aega ja me ei näinud kedagi igavlemas!
















2. Reisikiri. Reisimuljeid Rootsi õuelasteaedadest

...ehk lugu sellest, kuidas MTÜ Lapsed õue liikmed 2014. aasta kevadel Rootsi õuelasteaedu külastasid. Artikkel "Natuke pori teeb kõhule head" avaldati aprillis 2015 ajakirjas Sensa.


Natuke pori teeb kõhule head

Liina Reisberg

Eelmise aasta märts oli Eestis ja Rootsis sarnane temperatuur nulli lähedal, siin-seal lumehanged, valdavalt aga maa must ja taevas sompus. See on aeg, mil eesti lapsi peetakse pigem toas kui lastakse neid porisse müttama. Rootsi õuelasteaedades on aga vastupidi lapsed saavad õues lustida iga ilmaga – mida porisem, seda lõbusam!

Tol varakevadel külastasime MTÜ Lapsed Õue algatajatena ja väikelaste vanematena kolme Stockholmi õuelasteaeda, et näha, kuidas võimatuna näiv - iga ilmaga õuesolemine -võimalikuks tehakse. Need lasteaiad kuuluvad kõik ühe katusorganisatsiooni Friluftsfrämjandet alla.
Tavalasteaedadest eristab õuelasteaedu peamiselt see, et looduses viibimisele pööratakse väga suurt tähelepanu. Mida vanemaks lapsed saavad, seda enam käivad nad ka lasteaia territooriumilt väljas. Väärtustatakse keskkonnateadlikke eluviise ning õpetatakse loodust tundma ja hoidma.

Mänguline Bullerby

Utsikteni õuelasteaias ootas meid kahekordne Bullerby-tüüpi maja, mis oleks imehästi võinud olla ka Haapsalu või Pärnu puitvillade musternäidiseks.

Saabusime lõuna ajal. Noorem rühm (1-3 a) magas parasjagu kärudes maja ees. Hoovi vaiksemas sopis paistis ka lihtne katusealune suvisemal ajal väljas magamiseks. Veel tervitasid meid puust turnimispuud, puurondid, mitmel näiteks rool küljes, mängumajake, ronimisköied, mis õpetajate sõnul puha lapsevanemate kätetöö. Meie väikese reisiseltskonna silmis oli õu meeldivalt lihtne, ilma plastmassi ja erksate värvideta, kodune ning loodusesse sulanduv.

Lasteaiaõpetajad jagasid meile oma kogemusi. Tähtsaim on vast see, et lastele meeldib õues. ei vaadata Rootsi õuelasteaias ei vaadata kella, kui kaua õues ollakse, vaid jälgitakse, et lastele seal meeldiks ning et tegevused seda toetaks. Näiteks meeldib lastele õues vihmaga väga, siis saavad nad ämbrid kätte ja solberdavad veega. Talvekuudel mõistagi suusatatakse, uisutatakse, kelgutatakse palju. Kevadel-suvel pakuvad tegevust peenrad, mida koos hooldatakse, ja kanad, kellele lapsed saavad süüa anda. Lapsed nuiavad tihti kuurist tööriistu, et koos õpetajatega naelu lüüa, saagida ja meisterdada... Utsikteni lasteaias on igal reedel matkapäev, mil võetakse ette rännak laagripaika lähedalasuvas metsas. Kõiki tegevusi, mida saab teha õues, tehaksegi õues. Erandlik pole ka nt söögi valmistamine ühes lastega lõkketulel.
Õpetajate sõnul on õuelasteaia lapsed hea keskendumisvõimega, tähelepanelikud, põhjalike teadmistega loodusest, tehes sageli oma vanematelegi silmad ette. Nad on kehaliselt hästi arenenud, ei kannata stressi ega ärevushäirete all. Seda kinnitab ka Rootsi riiklik statistika.

Uurisime, millega peab lapsevanem arvestama, pannes oma lapse Utsikteni õuelasteaeda. Õpetajad rõhutasid, et kindlasti vajab laps õuelasteaias vastupidavaid riideid. Lasteaial on varustuse nimekiri, mis igal lapsel olemas peab olema. Näiteks on seal kohustuslik pikk villane aluspesu. Samuti peavad vanemad arvestama, et päev otsa vabas õhus viibinud mudilane tahab õhtul vara magama minna.


Tõeline rahupedagoogika

Järgmisena ootas meid Vendelsö Mullebo õuelasteaed. See asub Tyresta rahvuspargi serval, algselt koolimajaks ehitatud ühekordses kivist hoones, mida ümbritseb võrkaed. Hoone nagu Eestis, mitte eriti silmatorkav. Küll aga jäi meelde selle lasteaia atmosfäär. Õpetajatest kiirgas rahu ja usaldust. Ei mingit „ära-tee-seda“ või „ära-puutu-toda“ suhtumist! Selle asemel toetav side iga lapsega.
Sattusime sinna matkapäeval. 4-6-aastaste jaoks tähendab see umbes kilomeetrist matka metsas. Oli äärmiselt vahva, et saime selle poolteisetunnise matka kaasa teha. Meile sai selgeks ka see, et maastikuga lapsi ei hellitata: ei valita lihtsamat teed, küll aga arvestatakse laste tempoga.

Libedal ja jäisel metsarajal tehti peatusi: lauldi, kallistati puid, katsuti puutokkidega kraavide sügavust ja läbiti lõiguke täielikus vaikuses, et kuulata metsa hääli... Matkalised ise olid rõõmsad, porised ja märjad. Laagriplatsil läks lahti vaba mäng, millele järgnes piknik. Õpetaja pani valmis võileivad puurondi peale ritta. Meie küsimuse peale, kas terviseamet seda ei keela, vastas ta sõbralikult: Little dirt is good for you! (Natuke pori teeb kõhule head!) See vastus rõõmustas meid: nagu vanematel, nii ei tasu ka lasteaiaõpetajatel üle pabistada. Meeldiv oli ka see, et terve päeva jooksul ei pidanud lastest kedagi keelama. Matkal võis näha näiteks vaatepilti, et lapsed hakkasid äkki kiviselt mäenõlvalt alla rulluma. Samuti seda, et üks 4-5-aastane tüdruk asus mööda märga ja libedat mahakukkunud puud ukerdama, jõudes niiviisi märkimisväärselt kõrgele. Meid hämmastas see, et ükski õpetajatest ei teinud mingit märkust kummagi olukorra kohta. Kõik need ohtlikud trikid käisid matka juurde – avastamine oli lubatud! Kontrolli asemel oli usaldus ning lapsed tundsid hästi oma piire ja võimeid.

Loodusekilluke paneelmajade vahel

Järva Staden Solna õuelasteaed andis meile pildi sellest, et ka otse magala südames on võimalik ellu viia õuelasteaia ideed. Järva Stadeni lasteaed asub paneelmajade vahel ja matkamiseks kasutatakse lähedalasuvaid parke. Näiteks sõimerühm (kaheksa last, kaks õpetajat) matkas meie seltsis 150 meetri kaugusel olevale haljasalale, mis meenutas Nõmme mändidealust. Seal otsiti käbisid, millega muinasjutte ja rollimänge läbi mängida. Suuremate matkatee oli pikem (ca 1 km) ja kaasa võeti kunstitarbed, et metsa all meisterdada. Nii siin kui ka teistes lasteaedades jäi silma, et pole eraldi laulutundi, liikumistundi, kunstitundi, vaid need tegevused on kõik mõnusalt üksteise sisse põimitud ja toimuvad õues. 

Usutavasti saab ka iga Eesti lasteaed väikese vaevaga üle vaadata oma päevakava ja hinnata, ega me ei kasvata liiga tubast uut põlvkonda.



Rootsi esimene õuelasteaed avati 1957. aastal. Aastate jooksul on õuelasteaedades käinud üle 1,5 miljoni lapse. Rootsi eeskujul on õuelasteaedu avatud Soomes, Saksamaal, Norras, Lätis, Venemaal, Jaapanis ja mujal.



Haiguslehtede statistika Rootsis näitab, et lapsed, kes käivad õuelasteaias, haigestuvad vähem kui tavalasteaedade lapsed. Lapsed, kes veedavad palju aega õues, keskenduvad paremini, on vastupidavamad, on vähem rahutud ja oma ümbruse suhtes tähelepanelikumad.



On vaja olla õues, et looduse helide, valguse, vormide ja värvide voog stimuleeriks aju. Eriti vajalik on see kolme- kuni kuueaastastele, kelle energiavoog ajus on suurim.“

David Ingvar, neurofüsioloogia professor, aju-uurija





1. Reisikiri. Reisimuljed Norra õuelasteaedadest

...ehk lugu sellest, kuidas MTÜ Lapsed õue liikmed Põhjamaade Ministrite Nõukogu toetusel 2014. aasta kevadel Norras käisid. Artikkel ilmus augustis 2014 ajakirja Pere ja Kodu lisas "Koolieelik" ning on loetav ka siit.


Kuidas elad, õuelasteaia laps?

Artikli autor: KAISA HAUGAS
Fotode autor: URMAS REISBERG
Piltide kasutamine on lubatud ainult autori nõusolekul!

Lumisel märtsikuul, mil temperatuur püsib 0 kraadi ringis, külastasime kaht Põhja-Norras Tromso linnas asuvat õuelasteaeda.

Linnujaht Ekrehageni moodi

Ekrehagenisse jõudes ei reeda esialgu miski, et tegemist pole päris tavalise lasteaiaga. Tüüpiline hoone ning selle ümber üsna väike, lumme mattunud hoov.

Siiski pole see päris tavaline lasteaed, kuna põhirõhk on siin suunatud õues tegutsemisele ning loodusõppele. Maja ja ruume küll kasutatakse, kuid mitu korda päevas käiakse väljas mängimas. Lisaks tehakse vastavalt ilmale ja aastaajale nö metsapäevi, mil õues veedetakse terve päev. 

Meil oli rõõm ühel sellisel metsapäeval osaleda. Koos ühe rühmaga suundumegi iganädalasele retkele lähedal asuvasse metsa, kus lasteaial on köetav sõjaväetelk. Päeva jooksul jagavad meiega Ekrehageni õuelasteaias töötamise kogemusi õpetajad Kjersti Westberg ja Ronny A. Lian. Nende sõnul on lastega õues lihtsam olla kui toas, kus ruumi vähe, müratase kõrge ning tülid mänguasjade pärast kerged tekkima. Metsas neid probleeme ei esine. Seal on lastel peaaegu piiritult ruumi ringi joosta, samuti ka omaette olla, kui keegi seda vajab. Nad ehitavad onne, harjutavad puude vahele seatud köitel tasakaalu, mängivad ja laulavad. Kjersti ütleb, et on väga vähe tegevusi, mida ei saaks õue üle tuua. Ka numbrite ja tähtedega saab edukalt õues tutvust teha. Loomult tubasemate tegevuste jaoks, näiteks lugema ja kirjutama õppimine, kasutatakse peamiselt kahte pimedat talvekuud, mil geograafilisest asukohast tulenevalt päikest ei nähtagi. Aeg-ajalt korraldatakse retki ka kaugemale ning kord aastas toimub lasteaia lähedal tuttavas paigas ööbimisega matk. 
 
Samal ajal, kui Kjersti jääb laagriplatsile lõket kohendama, suundume koos lastega Ronny juhtimisel matkale, mille käigus kontrollitakse eelmisel nädalal metsa valmis seatud lumepüü püüniseid. Nimelt on lasteaias käimas linnuteemaline projekt ning jahimehest õpetaja Ronny soovib lapsi õpetada enama kui vaid piltide varal. Üks poiss ei tule retkele kaasa, sest kardab, et tal hakkab linnust kahju. Pika matka tulemusena siiski selgub, et täna ühtegi lindu püünistes pole. Eelmisel päeval leitud lumepüü aga ootab lasteaia majas puhastamist. 

Peagi süüakse lõunat. Söögiks on saiade vahele torgatud soojad kalaburgerid, ketšup ning kerge salat. Termos sooja joogiga on igal lapsel oma seljakotis kaasas. Meie mõistes sooja sööki Norra lasteaedades tavaliselt ei pakuta. Ka lõunaund need lapsed (vanuses 4-6) enam ei maga.
Pärast lõunat suundume majja tagasi, et eile püünisest leitud lumepüü ära praadida. Järgneb võluv vaatepilt laua ümber kõõluvatest uudishimulikest nägudest, kes hoolega lindu puhastavat Ronnyt jälgivad. 


Ronny toimetab linnuga oskuslikult, tutvustab lastele iga organit ja selle ülesannet. Kõik lapsed tahavad ja saavad katsuda lumepüü pugu, mille õpetaja avab, et näidata, millest lind toitub. Seejärel eemaldab Ronny maksa, lõikab sealt pisikese tüki ning pistab suhu. Otsekohe sirutub ette hulk pisikesi avatud peopesaga käsi – ilmselgelt soovivad lapsed ka proovida. Ja seda nad loomulikult tohivad. Lisaks õpetajaharidusele on jahimehest Ronny õppinud bioloogiat. Tema sõnul ongi tähtis hobid oma tööga ühendada, sest siis teed tööd suurema rõõmuga, lapsed innustuvad sellest ja tulevad su tegemistega alati kaasa. Lastega koos jahipidamine on isegi õuelasteaia puhul üsna tavatu ettevõtmine. Kuidas suhtuvad sellesse lapsevanemad? See ei ole probleem. Ka laste puudus pole probleem, sest lasteaeda tulla soovijatest on pidevalt järjekord.

Sümpaatia Ronny kui õpetaja suhtes kasvab järgmise päeva metsaretke jooksul veelgi. Ühest küljest on ta on mehelik ja konkreetne, temast õhkuv rahu tekitab turvatunde. Samas oskab ta olla õrn, lapsi lohutada ning neid sülle võtta. Lapsed ilmselgelt hoiavad teda, sest kõndimise ajal on tema käed harva tühjad - ikka ripub seal üks või teine marakratt. Mis paneb ühte meest madalast palgast hoolimata tahtma lasteaias töötada, uurime. “Mulle meeldivad lapsed ning nende õpetamine, meeldib õues olla ja looduses käia,“ vastab mees. „Loomulikult on meil rutiin ja teatud reeglid, kuid siiski pole üks päev teise sarnane ning me ei tea kunagi täpselt, mis meid metsas ees ootab”.
Ronnyle meeldib ka kelgutada ja suusatada. “Kui ma mõnda oma täiskasvanud sõpra kelgutama kutsuksin, saadaksid nad mind pikalt,” arutleb ta. “Lasteaias võin aga kas või pool päeva järjest kelgutada.” Ronny naerab ja tuiskab koos kolme poisiga mäest alla.

Tusseladden – laste muinasjutumaa mere kaldal

Talvepäike sillerdamas sinisel merel, taamal lumised mäed – justkui oleks keegi ilusat pilti maalides liiale läinud, nii ebaloomulikult ilus on saanud tulemus. Puude vahelt tõuseb suitsu. Seal praksub lõke ning tule ümber põhjapõdranahkadel istuvad mõned lapsed ja õpetajad. Umbes 5aastane poiss koorib noaga hoogsalt oksa.


Selline vaatepilt avaneb Tusseladdeni õuelasteaia mere-äärsele õuealale lähenedes. Seal veedavad lapsed alates 4. eluaastast neli päeva nädalas. Reedene päev saadetakse mööda lähedalasuvas lasteaia hoones. Mere-äärsel alal on ainsateks ehitisteks kaks ahjuga köetavat püstkoda, paadi- ja puukuurid, kuivkäimlad ning majake laste suuskade-kelkude hoidmiseks. Lisaks mõned puust mängumajad ja –paadid, kasvuhoone ning pinkidega lauad söömiseks ja õppetegevuseks. Püstkojad on piisavalt ruumikad, et mahutada kappe õppevahendite ja nõude hoidmiseks, laudu-toole ning laia magamislavatsit. Kodade külge on ehitatud lukustatava uksega koridorid ning sees on elekter

Heidi jagab oma 16-aasta pikkuseid kogemusi külla tulnud eestlastega
Meid vastu võttev õpetaja Heidi Buvang on Tusseladdenis töötanud ligi 16 aastat. Heidi on särav ja entusiastlik naine, kes on veendunud õues tegutseja ning asjade ise tegija. Tusseladdenist teistsugust lasteaeda ta oma töökohana ette ei kujutaks - et olla loov, vajab ta enda sõnul vabadust ning värsket õhku ja just seda pakub suur mereäärne plats küllaldaselt. 
 
Õuelasteia puhul peab Heidi tähtsaks laste turvalisuse küsimust. Aiaga piiratud on ala vaid sellest küljest, mis tänavaga külgneb. Teiseks piiriks on meri ning kahest küljest on lastel täpselt teada, millisest puust enam edasi minna ei tohi. Heidi sõnul oli alguses ehk kõige raskem saada kätte tunnetus, mis on turvaline ja mis mitte. Õues on meri, palju kõrgeid puid, kraavid ja erinevad urkad, kuhu lapsed end hea meelega peidavad. On vaja õppida mitte paanikasse sattuma, kui sa mõnda last parasjagu ei näe. Samuti võtab aega, et lapsi tundma õppida. Siis aga tekib tunnetus iga lapse kohta ja sa tead, mis on kellegi jaoks ohtutu. Heidi selgitab, et mere ja kõrge ronimispuuga õueala piiril on seotud tähtsad reeglid – sinna minekust peab õpetajale alati märku andma ning puu otsa üksi ronida ei tohi, sest laste helkurvestid kipuvad okstesse kinni jääma. Kahe pimeda talvekuu (polaaröö) ajal kannavad lapsed ja töötajad terve päeva lisaks helkurvestidele ka pealampe ning õuealal põlevad kõrgetele postidele kinnitatud lambid. Tänu Põhja-Atlandi hoovusele on sealne talv pehmem kui Eestis ning temperatuur, mis harva langeb üle –10 kraadi, ei ole õuesolemise juures probleemiks. Küll aga on mere ääres tihti tuuline ning paaril korral on torm püstkojagi üle ujutanud. „Kas sinu siin töötamise ajal on tõsiseid õnnetusi ka juhtunud,“ küsin Heidilt. „Jah, kord murdis üks laps käeluu,“ vastab õpetaja. „See juhtus toas.“

Heidi räägib, et nende teadlik valik on anda lastele pigem vähem mänguasju ja valmis lahendusi ning õpetada asju ehitama ise oma kätega. Selleks kasutavad nad taaskasutatavaid materjale või loodusest leitut (puud, kivid, oksad, merekarbid). Samuti peab ta tähtsaks kaasata lapsed oma tegevusse, olgu selleks siis koristamine või söögitegemine. 

Täna on lõkkel toidu valmistamise päev. Seda tehakse kolm korda nädalas, sest sealsed õpetajad leiavad, et lapsed, kes palju õues viibivad, peavad sooja sööki sööma. Ühel päeval nädalas teevad söögi valmis kokad ning reedel panevad vanemad lastele toidu kaasa. 

Kui ühepajatoit on valmis, suundume püstkotta sööma. Laste ülesandeks on lauad ära desinfitseerida ning vajalikud nõud välja otsida. Sellega kaasneb elav arutelu, sest enne tuleb järele mõelda, millised söögiriistad tänase toiduga sobivad. Söömisele eelneb ühine laul. Kui kõhud on täis ning lauad koristatud, algab puhkeaeg. Erinevalt teistest Norra lasteaedadest peavad Tusseladdeni õpetajad tähtsaks, et ka vanemad lapsed saaksid päeval puhata, soovi korral magada. Kapist otsitakse välja soojad magamiskotid ning peagi on põngerjad nagu vorstid reas valmis unejuttu kuulama.
Pärast puhkamist panevad lapsed jälle riidesse ja lähevad õue. Tegevused seal juba otsa ei saa. Kuna lasteaias on parajasti kalateemaline nädal, keedetakse koos ühe meesõpetajaga lõkkel turska. Õpetaja räägib kala siseehitusest ning näitab luid. Hiljem joonistavad lapsed puuplaatidele tursa pilte. Ka lõkkesse on vaja puid juurde viia - lapsed laovad puud kelgu peale ning tirivad kohale. Veel on vahepeal tarvis kelgutada. Seejärel on aeg paatides mängimiseks. Ning ka mere äärde peab veel jõudma – kiviklibusel teokarpe ja vetikaid täis rannal jätkub tegevust pikaks ajaks.
Kaks poissi mängivad tükk aega omaette kraavis. Juba ammu ei saa nende kohta enam sõna “puhas” kasutada. Ka on nad natuke märjaks saanud, sest neil oli vee ja ämbritega toimetamist. See ei ole probleem, sest püstkoja kapis ootab mitu paari pealaest-jalatallani varuriiete ja -jalanõude komplekti. Märjad riided saab aga ahju kohale restile kuivama panna. 

Mõni lapsevanem muutub ehk murelikuks ja tahaks küsida: kui nad ainult õues mängivad ja hullavad, kas neid lugema ja kirjutama ikka ka õpetatakse? Jah, Heidi sõnul pole ükski lasteaia lõpetanu sellest oskusest ilma jäänud. Samas väärtustavad nad konkreetsetest teadmistest alati enam lapse rõõmsameelsust ja uudishimu uusi asju õppida. Õues kasutavad nad abivahendeid, näiteks suuri ja värvilisi puust vestetud numbreid-tähti. Samuti ei sega paksud talveriided ringmängude mängimist ega laulmist. Eraldi liikumistunde nad ei vaja, sest liikumisest neil lastel juba puudust ei tule.
Kogu selle askeldamise juures on kesksel kohal õpetajad. Vahepeal nad õpetavad ja abistavad lapsi ning osalevad aktiivselt nende tegevustes. Päris tihti nad aga lihtsalt on – olemas ja kohal, kuid ei sekku laste mängu ilma mõjuva põhjuseta. Meesõpetaja Sigurd Soleng selgitab, et kui oled ise lõdvestunud ja lõõgastunud, on ka lapsed rahulikud ja kõik sujub. Nende kahe päeva kogemused ainult kinnitavad seda – kaklusi ega tülisid ei esine, kõik kulgeb harmooniliselt. Need õpetajad saavad endale lõõgastunud olemist lubada, sest lasteaed järgib reeglit: 1 õpetaja 5 lapse kohta.
Lähenedes suurele puule õueala serval leiamegi selle võrast Sigurdi koos kolme poisiga turnimas. “Praegu me arendame motoorseid oskusi,” ütleb ta, justkui tunneks ta vajadust oma tegevust õigustada. Jahi- ja kalamees Sigurd sattus aastaid tagasi juhuslikult lasteaeda tööle. Nüüd aga naudib ta seda väga, kuigi ütleb, et tavalises lasteaias ta töötada ei sooviks. Sigurd on üks paljudest Tusseladdenis töötavatest meesõpetajatest. Heidi ütleb, et mehed tasakaalustavad sealset õhkkonda. “Me oleme erinevad ja see erinevus rikastabki,” räägib ta. Lastel, eriti nendel, kes isata kasvavad, on vaja seda kogeda. Ta toob näite - sellel, mida tähendab mehe või naise jaoks korras püstkoda, on suur vahe. Nagu ka sellel, kui kõrgele nad lastel puu otsas ronida lasevad. Heidi selgitab, et lasteaial on alati vaja rohkem kui ühte meesõpetajat, sest siis tahavad sinna tulla ka teised.

Selles maalilises paigas veedavadki lapsed oma päevi. Nad jooksevad ja mängivad, kelgutavad, abistavad õpetajaid, ronivad puu otsas, lakuvad jääd, viskavad kivikesi merre - teevad kõike seda, mida üks laps teha tahab, kui talle selleks võimalus anda. Kõike seda, mida paljud meist oma lapsepõlves teinud on, kuid mis tänapäeva linnalastele üha võõramaks jääb.
Järjest hakkavad saabuma lapsevanemad, kes haaravad oma punapõsksed, rõõmsad ja määrdunud järeltulijad kaenlasse ning lähevad koju.

Esmaspäev, 1. veebruar 2016

Leedu esimese õuelasteaia kogemus innustas Eesti õpetajaid

Leedu esimese õuelasteaia Lauko Darželis logo ja koduleht: http://laukodarzelis.lt/


Laupäeval 30. jaanuaril 2016 kogunesid Tartus Emajõe Sisevete Saatkonna jõekohvikus paarkümmend lasteaedade ja -hoidude õpetajat üle Eesti, et osa saada Leedu esimese õuelasteaia Lauko Darželis´e liikmete juhendatud õuesõppe õppepäevast.

Zilvinas Karpis õpetab vihma häält tegema.
Autor: Greta Juodziukynaite, foto pärineb siit
Päev algas Vilniuses tegutseva õuelasteaia asutaja ja juhataja Zilvinas Karpis'e ettekandega, mille elavdamiseks kasutas ta mitmeid õuesõppe teemalisi grupitöid. Näiteks pidid õpetajad sigade moodi soolo ja koorina röhitsema. Zilvinas on nimelt hariduselt helilooja ning finantsanalüütik, kes inspireerituna oma lastest ning välisreisidel nähtud õuelasteaedadest, otsustas luua midagi sarnast ka oma kodukohta. "Kui jõudsime peale loodusmatkasid perega oma 4. korruse korteri ette, hakkasid mu lapsed autos hädaldama - me ei taha koju minna!" Siis teadsin, et pean meie ellu rohkem loodust tooma," kõneles Zilvinas kuulajatele.

"Olin Stockholmis käies näinud, et õuelasteaiad võivad toimida ka suurlinnas, seal võis eri vanuses õuelasteaedade rühmi avalikus pargis mängimas näha. Skandinaaviamaadel on üle 30 aasta õuelasteaedade kogemusi. Muide, kas teadsite, et ka kroonprintsess Victoria valis oma lastele õuelasteaia?" küsib Zilvinas seminaril osalejatelt ning kohtab üllatunud nägusid. See teadmine peaks ometi kummutama müüdi, et õuelasteaiad on äärmusliku maailmavaatega metsapoole lapsevanematele, naerab leedukast koolitaja. Zilvinas Karpis töötas 10 aastat SEB pangas ning liikus karjääriredelil hoogsatel sammudel ülespoole. Ühel hetkel tuli kannapööre: "Soovisin teha midagi, mis minuga tõeliselt kooskõlas on ning ohverdasin selle nimel kõrgepalgalise töökoha."

Leedu õuelasteaia värav, foto pärineb Lauko darželis'e FB lehelt
Leedu õuelastead sai alguse lastelaagrist, kus magati sellises telgis

Alustati suvelaagrist, seejärel tegutseti mõnda aega lastehoiuna, tänaseks on Lauko Darželis formaalselt lasteaed, kuigi Leedus kehtivad seadused lähtuvad eeldusest, et lasteaiad tegutsevad siseruumides. "Ametnikud on valdavalt olnud vastutulelikud ning on mõistetud, et kõikidele seadustes nähtud tingimustele me õuelasteaiana vastata ei saa". Fotodelt nägid kohaletulnud, milliseid suuri muutusi on 2014. aasta sügisel looduspargi servas linna ääres alguse saanud ettevõtmine läbi teinud - akendeta aidast ja euroalustele ehitatud pesukaussidega lahendatud hügieeninurgaga lastehoiust on tänaseks saanud lasteaiana arvestatav asutus, kus lapsi on neil kokku 28 ning õpetajaid, abilisi kokku 7. 

"Kõige suuremaks komistuskiviks on rahaline toimetulek. Maksame oma õpetajatele vähemalt valdkonna keskmist palka. Riiklikud ja kohaliku omavalitsuse toetused on üpris väikesed ning see teeb õuelasteaia lapsevanematele oluliselt kallimaks kui munitsipaallasteaiad. Selge see, et õuelaseaia asutamine ei ole äriprojekt." selgitas Zilvinas küsijatele ka ettevõtmise rahalist külge.

Lauko Darželis võtab vastu pisikesi alates kahepoolestest kuni eelkooliealisteni. Pedagoogiliselt ei järgita selgelt ei Montessori ega Steiner-pedagoogikat, vaid nopitakse meeldivaid elemente eri instituutidelt ning põimitakse õuesõppe, vaba mängu ning looduskasvatuse põhimõtetega ning seda kõike riikliku koolieelse lasteasutuse õppekava raames. Oma õpetajate koolitamiseks on käidud Skandinaavias ning Inglismaal tegutsevaid metsalasteaedu vaatamas. Üldpõhimõte on olla niipalju kui võimalik väljas, kuid ekstreemsetes ilmaoludes - liigse kuumuse või külmaga - ollakse toas. Vastu võetakse ka lapsi, kellega tavalasteaias keeruline hakkama saada vaimsetel või tervislikel põhjustel. "Üks lapsevanem näiteks valis õuelasteaia silmaarsti soovitusel, kuna õuekeskkonna kauged ja avarad vaated mõjuvad ravivalt" toob Vilniuse õuelasteaia õpetaja Dovile näite.

Lauko darželis õuelasteaia ühe osakonna moodulmaja. Foto pärineb Facebookist


Lauko Darželis on nüüd terves Leedus tuntud õuelasteaed ning algatus kogub üha poolehoidjaid ja kaasamõtlejaid.

Pealelõunal jagasid Leedu õuelastaia õpetajad Dovile Parniauskaite-Lobanova ja Greta Juodziukynaite oma kogemusi, kuidas mäng, õpe ja loodus omavahel laste jaoks kokku põimida.

Peagi avaldame siin toimunu kohta pikema ülevaate, seniks mõned klõpsud sündmusest Lauko darželise Facebooki lehelt.

Emajõe ääres räägiti õuesõppest

Lastead.net avaldas MTÜ Lapsed õue liikme Maarja Klaasi kirjutatud ülevaate sügisese õuesõppe seminari kohta, kus koolitajaks oli Asta Tuusti. Avaldame selle ka siin koos lisatud piltidega! (NB fotod kuuluvad MTÜle Lapsed Õue - nende kopeerimine ja kasutamine lubatud AINULT eelneval nõusolekul)

***

Autor: Liisa Kaasik

Emajõe ääres räägiti õuesõppest


Sel talvel ja kevadel toimub Tartus seminaride sari, mis tutvustab õuelasteaia ideed ning õuesõpet eelkooliealiste lastega üldisemalt. Esimeseks seminariks 7. novembri hommikul kogunes 20 lasteaiaõpetajat ja õuesõppega erineval moel seotud inimest Emajõel loksuvale lodjale, et saada osa Asta Tuusti koolitusest „Õuesõpe teeb õnnelikuks“. Õuelastehoius käiva lapse emana sain seminarilt eelkõige innustust ja kindlust, et olen oma valikutes õigel teel.

Autor: Mana

Koolituse esimeses, teoreetilises osas pääses enim mõjule õuesõppe tähtsus keskkonnahariduslikust aspektist. Rõhutati seoseid lapse tervise, isikliku ja sotsiaalse arengu, keskkonnahariduse ning õuesõppe vahel. Keskkonnaharidus annab lastele teadmisi nende igapäevasest elust ja neid ümbritsevast – kust on pärit toit, mida me sööme ja mida erinevad toidud meie kehale annavad; kui palju loodusvarasid kulub ühe või teise toidu või näiteks riideeseme tootmiseks? Samuti annab loodusharidus lapsele võimaluse end ümbritseva loodusega paremini suhestuda. Juba päris väikesed lapsed on huvitatud loodusest enda ümber ning sellised teadmised avardavad nende looduses matkamise või isegi linnapargis liikumise kogemust. Teiselt poolt jäi kõlama ka õuesõppe eesmärk pakkuda vahetut meelelist kogemust ja võimalust ise keskkonnas tegutseda. 
 
Laps saab õuesõppe abil juurde enesekindlust erinevas keskkonnas liikumiseks ja toimetamiseks.
Ta teab näiteks, et märjad kivid on libedad, kus tohib lõket teha või kuidas ohutult käsitseda tavalisemaid tööriistu. Vähetähtis pole ka asjaolu, et lapsena palju looduses liikunud ning loodusest rohkem teadvad inimesed kalduvad keskkonnast rohkem hoolima ja käituma loodust säästvamalt.

 
Seminari teoreetilisest osast jäi kõlama mõte, et laps ja tema huvid arenevad kiiresti ja tähtis on kasutada ära ajalist akent, mil laps on mingile infole vastuvõtlik. Kuna me ei tea täpselt, millal see huvi võib tärgata, tasub pakkuda lapsele olulistel teemadel kogemusi ja teadmisi võimalikult palju. See on hea meeldetuletus mulle kui lapsevanemale, et lapsega tuleb sagedamini ette võtta seda, mida ma ise oluliseks pean – suunduda nädalavahetusel näiteks koos temaga matkama. Teiselt poolt oleks mulle meeldinud tähelepanu pööramine hoopis põhimõttele lähtuda uute teadmiste jagamisel last sellel hetkel juba huvitavatest teemadest, sest lapsest lähtuv õpe toetab loomulikku uudishimu ja muudab õppimise tõhusamaks.

Seminari praktilises osas olid minu jaoks kõige huvitavamad erinevate meelte äratamisele suunatud harjutused. Olen oma lapse pealt näinud, kuidas teda rõõmustavad ja rahustavad põnevad meelelised kogemused alates sidrunite maitsmisest kuni mudast losside ehitamiseni. Ka meie lastehoius armastavad lapsed liiva ja mudaga nii kokata kui ehitada. 
Autor: Kaisa Haugas

Autor: SigneTera
Seminarist jäi meelde näiteks kompamismäng, milleks seisime kõik ringis ning mõistatasime kätega selja taga kombates esemeid ja andsime neid naabrile edasi. Kätte sattus nii argiseid asjakesi nagu pliiats või lutt kui eksootilisi suveniire suurest banksia käbist kivistunud laavani. Maailma avastamine tekstuuri ja kuju järgi, ilma nägemismeele abita, avas ka harjumuspärastest asjadest uusi tahke ning juhtis tähelepanu detailidele, mida muidu ei märka. Veel meenub seminarist vihmaloits rannal, kus plaksutades ja patsutades tegime ühiselt ringis hääli, mis kokku meenutasid vihma algust vaikselt, tugevnemist pladisevaks paduvihmaks ja lõpuks vaibumist. Meditatsioonina mõjus harjutus, milles seisime jällegi ringis seljad üksteise poole ja otsisime enda ees avanevast maastikulõigust võimalikult palju erinevaid värvitoone. Erinevate meeleliste kogemuste toomine laste mängu ja tegevusse on juba iseenesest kasulik sotsiaalsete ja kognitiivsete oskuste arengule. Teisalt saab sarnaste erinevaid meeli kaasavate mängude abil anda lastele ka uut teadmist.

Teised osalejad, kes valdavalt olid lasteaiaõpetajad üle Eesti, kiitsid kõige enam seminari õuesõppe materjale tutvustavat osa, võimalust kolleegidega kogemusi vahetada ning õuelastehoiuga tutvuda.

Autor: Maarja Masing
Mõned osalejad nentisid ka, et õueaja pikendamine ja õuesõppe rakendamine ei ole kõigis lasteaedades väga lihtne. Näiteks ei pruugi õueala olla valgustatud, et seal saaks talvel ka pärastlõunal mängida. Vahel võib probleem olla ka lapsevanemates, kes ei pruugi alati mõista õueaja tähtsust lapse arengu jaoks. Kõik ei ole teadlikud, et kooliks saab valmistuda sama hästi ka õues tegutsedes. Skandinaavia uuringute järgi saavad õuelasteaedade lapsed hiljem koolis väga hästi hakkama. Asta Tuusti viitas Rootsis ja Norras läbi viidud uuringule, mille järgi õuesõpe mõjus soodsalt laste tervisele. Samuti rääkis ta „onni indeksist“, mille järgi keskkonna mõju lapse loovuse arengule võib hinnata lähtudes sellest, kas lapsel on võimalik käepärastest materjalidest onne ehitada. Sellele mõeldes loodan, et seminar julgustas osalenud lasteaiaõpetajaid oma töös rohkem õuesõpet kasutama.


Asta Tuusti palus Tartusse esinema MTÜ Lapsed Õue. Õuesõpet lasteaiaõpetajatele tutvustav seminaride sari saab teoks tänu Põhjamaade Ministrite Nõukogu toetusele. Järgmine seminar selles sarjas toimub 30. jaanuaril, mil Tartusse on kutsutud Vilniuses tegutseva õuelasteaia „Lauko Darželis“ asutaja ja kaks õpetajat. Kevadel on oodata veel kahte seminari erinevatel õuesõppega seotud teemadel.