Lemmikpuu Vapramäel

Lemmikpuu Vapramäel

laupäev, 20. veebruar 2016

1. Reisikiri. Reisimuljed Norra õuelasteaedadest

...ehk lugu sellest, kuidas MTÜ Lapsed õue liikmed Põhjamaade Ministrite Nõukogu toetusel 2014. aasta kevadel Norras käisid. Artikkel ilmus augustis 2014 ajakirja Pere ja Kodu lisas "Koolieelik" ning on loetav ka siit.


Kuidas elad, õuelasteaia laps?

Artikli autor: KAISA HAUGAS
Fotode autor: URMAS REISBERG
Piltide kasutamine on lubatud ainult autori nõusolekul!

Lumisel märtsikuul, mil temperatuur püsib 0 kraadi ringis, külastasime kaht Põhja-Norras Tromso linnas asuvat õuelasteaeda.

Linnujaht Ekrehageni moodi

Ekrehagenisse jõudes ei reeda esialgu miski, et tegemist pole päris tavalise lasteaiaga. Tüüpiline hoone ning selle ümber üsna väike, lumme mattunud hoov.

Siiski pole see päris tavaline lasteaed, kuna põhirõhk on siin suunatud õues tegutsemisele ning loodusõppele. Maja ja ruume küll kasutatakse, kuid mitu korda päevas käiakse väljas mängimas. Lisaks tehakse vastavalt ilmale ja aastaajale nö metsapäevi, mil õues veedetakse terve päev. 

Meil oli rõõm ühel sellisel metsapäeval osaleda. Koos ühe rühmaga suundumegi iganädalasele retkele lähedal asuvasse metsa, kus lasteaial on köetav sõjaväetelk. Päeva jooksul jagavad meiega Ekrehageni õuelasteaias töötamise kogemusi õpetajad Kjersti Westberg ja Ronny A. Lian. Nende sõnul on lastega õues lihtsam olla kui toas, kus ruumi vähe, müratase kõrge ning tülid mänguasjade pärast kerged tekkima. Metsas neid probleeme ei esine. Seal on lastel peaaegu piiritult ruumi ringi joosta, samuti ka omaette olla, kui keegi seda vajab. Nad ehitavad onne, harjutavad puude vahele seatud köitel tasakaalu, mängivad ja laulavad. Kjersti ütleb, et on väga vähe tegevusi, mida ei saaks õue üle tuua. Ka numbrite ja tähtedega saab edukalt õues tutvust teha. Loomult tubasemate tegevuste jaoks, näiteks lugema ja kirjutama õppimine, kasutatakse peamiselt kahte pimedat talvekuud, mil geograafilisest asukohast tulenevalt päikest ei nähtagi. Aeg-ajalt korraldatakse retki ka kaugemale ning kord aastas toimub lasteaia lähedal tuttavas paigas ööbimisega matk. 
 
Samal ajal, kui Kjersti jääb laagriplatsile lõket kohendama, suundume koos lastega Ronny juhtimisel matkale, mille käigus kontrollitakse eelmisel nädalal metsa valmis seatud lumepüü püüniseid. Nimelt on lasteaias käimas linnuteemaline projekt ning jahimehest õpetaja Ronny soovib lapsi õpetada enama kui vaid piltide varal. Üks poiss ei tule retkele kaasa, sest kardab, et tal hakkab linnust kahju. Pika matka tulemusena siiski selgub, et täna ühtegi lindu püünistes pole. Eelmisel päeval leitud lumepüü aga ootab lasteaia majas puhastamist. 

Peagi süüakse lõunat. Söögiks on saiade vahele torgatud soojad kalaburgerid, ketšup ning kerge salat. Termos sooja joogiga on igal lapsel oma seljakotis kaasas. Meie mõistes sooja sööki Norra lasteaedades tavaliselt ei pakuta. Ka lõunaund need lapsed (vanuses 4-6) enam ei maga.
Pärast lõunat suundume majja tagasi, et eile püünisest leitud lumepüü ära praadida. Järgneb võluv vaatepilt laua ümber kõõluvatest uudishimulikest nägudest, kes hoolega lindu puhastavat Ronnyt jälgivad. 


Ronny toimetab linnuga oskuslikult, tutvustab lastele iga organit ja selle ülesannet. Kõik lapsed tahavad ja saavad katsuda lumepüü pugu, mille õpetaja avab, et näidata, millest lind toitub. Seejärel eemaldab Ronny maksa, lõikab sealt pisikese tüki ning pistab suhu. Otsekohe sirutub ette hulk pisikesi avatud peopesaga käsi – ilmselgelt soovivad lapsed ka proovida. Ja seda nad loomulikult tohivad. Lisaks õpetajaharidusele on jahimehest Ronny õppinud bioloogiat. Tema sõnul ongi tähtis hobid oma tööga ühendada, sest siis teed tööd suurema rõõmuga, lapsed innustuvad sellest ja tulevad su tegemistega alati kaasa. Lastega koos jahipidamine on isegi õuelasteaia puhul üsna tavatu ettevõtmine. Kuidas suhtuvad sellesse lapsevanemad? See ei ole probleem. Ka laste puudus pole probleem, sest lasteaeda tulla soovijatest on pidevalt järjekord.

Sümpaatia Ronny kui õpetaja suhtes kasvab järgmise päeva metsaretke jooksul veelgi. Ühest küljest on ta on mehelik ja konkreetne, temast õhkuv rahu tekitab turvatunde. Samas oskab ta olla õrn, lapsi lohutada ning neid sülle võtta. Lapsed ilmselgelt hoiavad teda, sest kõndimise ajal on tema käed harva tühjad - ikka ripub seal üks või teine marakratt. Mis paneb ühte meest madalast palgast hoolimata tahtma lasteaias töötada, uurime. “Mulle meeldivad lapsed ning nende õpetamine, meeldib õues olla ja looduses käia,“ vastab mees. „Loomulikult on meil rutiin ja teatud reeglid, kuid siiski pole üks päev teise sarnane ning me ei tea kunagi täpselt, mis meid metsas ees ootab”.
Ronnyle meeldib ka kelgutada ja suusatada. “Kui ma mõnda oma täiskasvanud sõpra kelgutama kutsuksin, saadaksid nad mind pikalt,” arutleb ta. “Lasteaias võin aga kas või pool päeva järjest kelgutada.” Ronny naerab ja tuiskab koos kolme poisiga mäest alla.

Tusseladden – laste muinasjutumaa mere kaldal

Talvepäike sillerdamas sinisel merel, taamal lumised mäed – justkui oleks keegi ilusat pilti maalides liiale läinud, nii ebaloomulikult ilus on saanud tulemus. Puude vahelt tõuseb suitsu. Seal praksub lõke ning tule ümber põhjapõdranahkadel istuvad mõned lapsed ja õpetajad. Umbes 5aastane poiss koorib noaga hoogsalt oksa.


Selline vaatepilt avaneb Tusseladdeni õuelasteaia mere-äärsele õuealale lähenedes. Seal veedavad lapsed alates 4. eluaastast neli päeva nädalas. Reedene päev saadetakse mööda lähedalasuvas lasteaia hoones. Mere-äärsel alal on ainsateks ehitisteks kaks ahjuga köetavat püstkoda, paadi- ja puukuurid, kuivkäimlad ning majake laste suuskade-kelkude hoidmiseks. Lisaks mõned puust mängumajad ja –paadid, kasvuhoone ning pinkidega lauad söömiseks ja õppetegevuseks. Püstkojad on piisavalt ruumikad, et mahutada kappe õppevahendite ja nõude hoidmiseks, laudu-toole ning laia magamislavatsit. Kodade külge on ehitatud lukustatava uksega koridorid ning sees on elekter

Heidi jagab oma 16-aasta pikkuseid kogemusi külla tulnud eestlastega
Meid vastu võttev õpetaja Heidi Buvang on Tusseladdenis töötanud ligi 16 aastat. Heidi on särav ja entusiastlik naine, kes on veendunud õues tegutseja ning asjade ise tegija. Tusseladdenist teistsugust lasteaeda ta oma töökohana ette ei kujutaks - et olla loov, vajab ta enda sõnul vabadust ning värsket õhku ja just seda pakub suur mereäärne plats küllaldaselt. 
 
Õuelasteia puhul peab Heidi tähtsaks laste turvalisuse küsimust. Aiaga piiratud on ala vaid sellest küljest, mis tänavaga külgneb. Teiseks piiriks on meri ning kahest küljest on lastel täpselt teada, millisest puust enam edasi minna ei tohi. Heidi sõnul oli alguses ehk kõige raskem saada kätte tunnetus, mis on turvaline ja mis mitte. Õues on meri, palju kõrgeid puid, kraavid ja erinevad urkad, kuhu lapsed end hea meelega peidavad. On vaja õppida mitte paanikasse sattuma, kui sa mõnda last parasjagu ei näe. Samuti võtab aega, et lapsi tundma õppida. Siis aga tekib tunnetus iga lapse kohta ja sa tead, mis on kellegi jaoks ohtutu. Heidi selgitab, et mere ja kõrge ronimispuuga õueala piiril on seotud tähtsad reeglid – sinna minekust peab õpetajale alati märku andma ning puu otsa üksi ronida ei tohi, sest laste helkurvestid kipuvad okstesse kinni jääma. Kahe pimeda talvekuu (polaaröö) ajal kannavad lapsed ja töötajad terve päeva lisaks helkurvestidele ka pealampe ning õuealal põlevad kõrgetele postidele kinnitatud lambid. Tänu Põhja-Atlandi hoovusele on sealne talv pehmem kui Eestis ning temperatuur, mis harva langeb üle –10 kraadi, ei ole õuesolemise juures probleemiks. Küll aga on mere ääres tihti tuuline ning paaril korral on torm püstkojagi üle ujutanud. „Kas sinu siin töötamise ajal on tõsiseid õnnetusi ka juhtunud,“ küsin Heidilt. „Jah, kord murdis üks laps käeluu,“ vastab õpetaja. „See juhtus toas.“

Heidi räägib, et nende teadlik valik on anda lastele pigem vähem mänguasju ja valmis lahendusi ning õpetada asju ehitama ise oma kätega. Selleks kasutavad nad taaskasutatavaid materjale või loodusest leitut (puud, kivid, oksad, merekarbid). Samuti peab ta tähtsaks kaasata lapsed oma tegevusse, olgu selleks siis koristamine või söögitegemine. 

Täna on lõkkel toidu valmistamise päev. Seda tehakse kolm korda nädalas, sest sealsed õpetajad leiavad, et lapsed, kes palju õues viibivad, peavad sooja sööki sööma. Ühel päeval nädalas teevad söögi valmis kokad ning reedel panevad vanemad lastele toidu kaasa. 

Kui ühepajatoit on valmis, suundume püstkotta sööma. Laste ülesandeks on lauad ära desinfitseerida ning vajalikud nõud välja otsida. Sellega kaasneb elav arutelu, sest enne tuleb järele mõelda, millised söögiriistad tänase toiduga sobivad. Söömisele eelneb ühine laul. Kui kõhud on täis ning lauad koristatud, algab puhkeaeg. Erinevalt teistest Norra lasteaedadest peavad Tusseladdeni õpetajad tähtsaks, et ka vanemad lapsed saaksid päeval puhata, soovi korral magada. Kapist otsitakse välja soojad magamiskotid ning peagi on põngerjad nagu vorstid reas valmis unejuttu kuulama.
Pärast puhkamist panevad lapsed jälle riidesse ja lähevad õue. Tegevused seal juba otsa ei saa. Kuna lasteaias on parajasti kalateemaline nädal, keedetakse koos ühe meesõpetajaga lõkkel turska. Õpetaja räägib kala siseehitusest ning näitab luid. Hiljem joonistavad lapsed puuplaatidele tursa pilte. Ka lõkkesse on vaja puid juurde viia - lapsed laovad puud kelgu peale ning tirivad kohale. Veel on vahepeal tarvis kelgutada. Seejärel on aeg paatides mängimiseks. Ning ka mere äärde peab veel jõudma – kiviklibusel teokarpe ja vetikaid täis rannal jätkub tegevust pikaks ajaks.
Kaks poissi mängivad tükk aega omaette kraavis. Juba ammu ei saa nende kohta enam sõna “puhas” kasutada. Ka on nad natuke märjaks saanud, sest neil oli vee ja ämbritega toimetamist. See ei ole probleem, sest püstkoja kapis ootab mitu paari pealaest-jalatallani varuriiete ja -jalanõude komplekti. Märjad riided saab aga ahju kohale restile kuivama panna. 

Mõni lapsevanem muutub ehk murelikuks ja tahaks küsida: kui nad ainult õues mängivad ja hullavad, kas neid lugema ja kirjutama ikka ka õpetatakse? Jah, Heidi sõnul pole ükski lasteaia lõpetanu sellest oskusest ilma jäänud. Samas väärtustavad nad konkreetsetest teadmistest alati enam lapse rõõmsameelsust ja uudishimu uusi asju õppida. Õues kasutavad nad abivahendeid, näiteks suuri ja värvilisi puust vestetud numbreid-tähti. Samuti ei sega paksud talveriided ringmängude mängimist ega laulmist. Eraldi liikumistunde nad ei vaja, sest liikumisest neil lastel juba puudust ei tule.
Kogu selle askeldamise juures on kesksel kohal õpetajad. Vahepeal nad õpetavad ja abistavad lapsi ning osalevad aktiivselt nende tegevustes. Päris tihti nad aga lihtsalt on – olemas ja kohal, kuid ei sekku laste mängu ilma mõjuva põhjuseta. Meesõpetaja Sigurd Soleng selgitab, et kui oled ise lõdvestunud ja lõõgastunud, on ka lapsed rahulikud ja kõik sujub. Nende kahe päeva kogemused ainult kinnitavad seda – kaklusi ega tülisid ei esine, kõik kulgeb harmooniliselt. Need õpetajad saavad endale lõõgastunud olemist lubada, sest lasteaed järgib reeglit: 1 õpetaja 5 lapse kohta.
Lähenedes suurele puule õueala serval leiamegi selle võrast Sigurdi koos kolme poisiga turnimas. “Praegu me arendame motoorseid oskusi,” ütleb ta, justkui tunneks ta vajadust oma tegevust õigustada. Jahi- ja kalamees Sigurd sattus aastaid tagasi juhuslikult lasteaeda tööle. Nüüd aga naudib ta seda väga, kuigi ütleb, et tavalises lasteaias ta töötada ei sooviks. Sigurd on üks paljudest Tusseladdenis töötavatest meesõpetajatest. Heidi ütleb, et mehed tasakaalustavad sealset õhkkonda. “Me oleme erinevad ja see erinevus rikastabki,” räägib ta. Lastel, eriti nendel, kes isata kasvavad, on vaja seda kogeda. Ta toob näite - sellel, mida tähendab mehe või naise jaoks korras püstkoda, on suur vahe. Nagu ka sellel, kui kõrgele nad lastel puu otsas ronida lasevad. Heidi selgitab, et lasteaial on alati vaja rohkem kui ühte meesõpetajat, sest siis tahavad sinna tulla ka teised.

Selles maalilises paigas veedavadki lapsed oma päevi. Nad jooksevad ja mängivad, kelgutavad, abistavad õpetajaid, ronivad puu otsas, lakuvad jääd, viskavad kivikesi merre - teevad kõike seda, mida üks laps teha tahab, kui talle selleks võimalus anda. Kõike seda, mida paljud meist oma lapsepõlves teinud on, kuid mis tänapäeva linnalastele üha võõramaks jääb.
Järjest hakkavad saabuma lapsevanemad, kes haaravad oma punapõsksed, rõõmsad ja määrdunud järeltulijad kaenlasse ning lähevad koju.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar