Loodusliku mängukeskkonna olulisusest

Oleks vaja mänguväljakut? Maasvedelevate oksahunnikutega atraktsioonil jätkus lõbu pikemaks nii lumekassidele kui lendoravatele.

Teadlased on leidnud, et koolieelsete lasteasutuste kujundajate ja juhtide vaatenurgast on mängualad tihti disainitud selliselt, et esmajoones oleks tagatud laste järelevalve ja ala lihtne korrashoid – laste jaoks stimuleeriv keskkond pole esmaseks prioriteediks. Kunstlikult kujundatud mängualal puudub tihti võimalus varju pugeda ja loodusega suhestuda (McKendrick, Bradford & Fielder 2000, Cheskey 2001, Malone 2003). 

Samas oleks lastele ja ühiskonnale üldisemalt kasulik suurendada mitteformaalse mängu ja õppimise võimaluste hulka, mida loodus pakub. Vahetu kogemuse kaudu õppimine pakub avastamise ja uurimise rõõmu. Veelgi olulisem on aga see, et pakkudes lastele looduslikku mängukeskkonda, toetame neis meie planeedi looduse mitmekesisuse säilitamiseks oluliste väärtushinnangute arenemist.

Lastega looduses käimine eeldab, et õpetajal on silmad ees ja vähemalt paar (parem kui kaks) kukla taga. Turvalist viibimist looduses toetab õuelasteaias ka väike laste arv õpetaja kohta. Ja mis peamine - lapsi õpetatakse päevast päeva riske ära tundma, neid õigesti hindama ning samuti hindama omaenda võimeid ja nende piire.

Teema kohta üks inspireeriv lugemissoovitus: Kahn, Peter H., Stephen R. Kellert. Children and nature: Psychological, sociocultural, and evolutionary investigations. MIT Press, Cambridge 2002.
(veebis vabalt kättesaadav)

Eesti keeles käsitletakse õuesõpet TÜ Rakvere kolledži poolt tõlgitud raamatus: Szcepanski, A. Õuesõppe pedagoogika kui teadmiste allikas - lähiümbrusest saab õpiõu, 2012.