Kätlin Liibert, Helsingi loodus- ja
õuelasteaia õpetaja, jagas meile 2014. aasta jõulukuus seal käies
nõuandeid, kuidas pakase ilmadega õues viibides soojana püsida.
Kui on külma -15 ja üle selle, on
õpetajatel ja kasvatajatel kohustus vaadata lasteaeda saabudes iga
laps üle, kas laps on riietatud nõuetekohaselt.
Esimeseks kihiks otse naha vastas on
meriinovill, mis hoiab sooja ka siis kui laps higistab.
Teine kiht on puuvillakiht.
Kolmandaks kihiks on villakombekas või
villapüksid ja kampsun.
Neljandaks kihiks pannakse fliis või
kampsun.
Peas on meriinovillane tuukrimüts,
mille peal on korralik paks müts, ei mingit kerget puuvillast vaid
korralik.
Korralik talvekombekas on selline, millel on
karvase äärega kapuuts, mida saab lapsele pähe tõmmata. Karvane
kapuutsi äär loob näo ette kaitsekihi, et pakane ei külmetaks
põski. Kindlasti on kombeka peal veel sall, mida saab suu ja põskede
ette tõsta, kui on tuul.
Käes on lastel meriinovillased labakud
ja nende peal alles välikindad. Ilma aluskinnasteta on need
tavalised vett ja tuult pidavad kindad väga külmad. Kindaid on
soovitav osta vähe suuremaid, et sinna mahuks alla korralikud
villakindad.
Varbad püsivad soojana nii, et esimene
sokikiht on meriinovill või kes kannatab, võivad olla ka tavalised
vanaema kootud villasokid ihu vastu. Kui jalg higistab, siis villa
hoiab endiselt sooja ja imeb niiskuse enda sisse. Sinna peale alles
puuvillasokk ja kolmanda kihina võib uuesti panna villasoki.
Põhjakud on väga olulised (sisetald) ja et saabastes oleks palju
ruumi. Suur tähtsus on kummidel, mis on kombekate jalaosades,
et need oleks alati terved ja saabaste alla pandud, nii ei tõuse
sääred üles ja külm ei pääse saabaste kaudu varvasteni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar